FOTOD | Lummavalt idülliline maakodu, mille noor pere on oma kätega taastanud

Astume sisse maalähedasse Rämmi tallu, mille noor pere on oma kätega taastanud ning kus pühad mööduvad pere ja lähedaste keskel eriliselt ehedal ja traditsioone austaval moel.

Saja-aastasesse Rämmi tallu on end sisse seadnud noor pere: Älis (29) ja Valter Heinleht (30) ning nende kaks tütart Emilia (5) ja Clara (1). Esivanematelt päritud maja on jõudu mööda korrastatud ning talu taastamisel on üles näidatud suurt austust vanade esemete ja ajalooliste detailide vastu.

Rämmi talus on nüüdseks oldud neli aastat. Varem elasid Älis ja Valter Keilas ridaelamuboksis, kuid unistuseks oli ikkagi oma maamaja, kus lastel oleks hea kasvada. Küll aga ei osanud noored oodata, et võimalus maale elama minna lausa üleöö avaneb. Kui Valtri isa ootamatult lahkus, jäi talu koos veiste, kanade, jäneste, mesilaste, kalkunite ja koertega ilma peremeheta ning vajas kiiresti pererahvast, kes suure majapidamise ja igapäevased asjatoimetused enda õlule võtaks.

Esimesed katsumused

Päeva pealt tallu ümber kolimine poleks aga olnud mõeldav. Pere esimene tütar polnud siis veel aastanegi ning majapidamises puudus kanalisatsioon ja pesemisvõimalus. Vana ja soojustamata maamaja ei pidanud ka kuigi palju sooja ning mõnel kargel talvehommikul kukkus tubane temperatuur lausa 13 kraadini.

Älis meenutab, et põllumajandusest ega veisekasvatusest ei teatud Rämmi tallu minnes suurt midagi. Valter oskas küll vana traktoriga sõita ja kõik vajalikud tööd said tehtud, kuid selge oli see, et loomapidamisega pikas perspektiivis tegeleda ei tahetud. Esimene aasta möödus nii, et iga päev sõideti Keila kodu ja talu vahet, et loomi toita. Talus ootas 19 lihaveist, 30 jänest, 75 kana, kalkunid ja lisaks veel kümme mesitaru. Teisisõnu oli tööd ootamas nii palju, et see käinuks lihtsalt üle jõu ja loomadele otsustati leida uued kodud. Nii sai hakata rohkem aega pühendama remondile.

Älis meenutab, et talu esimene korrus oli enne remonti justkui rännak ehedasse nõukogude aega ning viimistletud oli see tollaste materjalidega — seinad olid kaetud papi ja mitmekümne erineva tapeediga. Põrandad olid talvisel ajal põlvest saati jääkülmad, kuna põranda all haigutas pool meetrit tühjust. Teisel korrusel oli Valtri isa alustanud renoveerimistöödega ja jõudnud juba kipsseinadki paigaldada. Ka välisvooder ja katus olid õnneks vahetatud.

Esmalt võeti teisel korrusel ette pahteldamistööd ja ehitati välja vannituba, millest suurt puudust tunti. Teine korrus ehitati valmis oma kätega ja abiks olid mõned head sõbrad. Kui algul plaaniti jätta maja vaid suvekoduks, siis pärast paari kuud ärklikorrusel nokitsemist sai ühtäkki selgeks, et sellest paigast saab püsiv kodu, mitte lihtsalt suvila.

Esimesel korrusel tehti esialgu ajutine iluravi — eemaldati vana tapeet ja värviti põrandad. Suuremateks töödeks oli mõne seina mahavõtmine ja akende vahetus. Mittevajalik mööbel ja sisustus viidi kuuri alla ning pärast suurpuhastust sai ajutine pesa väga hubaseks ja mõnusaks sätitud. Älis ütleb, et ilmselt ei olekski nad veel mõnda aega esimesel korrusel põhjalikumat remonti ette võtnud, aga teist tütart ootama jäädes tuli midagi ette võtta külmade põrandatega. Niisiis võeti möödunud kevadel käsile põhjalikum remont.

Säästlikud ja nutikad lahendused

Talu renoveerimisel sai määravaks eelarve. Noortel ei olnud tagavaraks suuri sääste, et kohe suurelt ehitama hakata. Seega otsiti suurematele kuluallikatele pidevalt leidlikke alternatiive ning mõeldi, mida saab ise mõnest vanemast ja olemasolevast asjast ümber teha. Näiteks kasutati peaaegu viimse jupini ära esimese korruse vana sektsioonkapp, mis võeti osadeks, lihviti ja värviti. „Saime sealt terve garderoobimaterjali, koridorikapid, raamaturiiulid ja lastetoa mööbli,” meenutab Älis.

Vannitoa puhul siiski allahindlusi ei tehtud ja vann ise maksis lausa kolm korda rohkem kui terve teise korruse põrandad. Samas kasutati ära ka kõikvõimalikud leiud talust — näiteks valamukapiks sai üks vana kapike. Köögis leidis uue elu üks vana apteegikapp.

„Kui meil on vaja kuskile kappi või lauda, siis käimegi kõigepealt küünis ja tavaliselt leiame sealt sobiva. Seejärel teen selle enda maitse järgi ümber,” lisab Älis, kelle jaoks säärastest vajadustest kasvaski välja praegune suur kirg ja hobi — mööbli tuunimine.

Poest on ostetud vaid diivanid ja IKEA köögikapid. Köögimööbel on kõlama pandud ise tehtud riiulite ja töötasapinnaga. Ülejäänud mööbel on kas kellelgi üle jäänud või talust pärit. Sisustuselemendid on suuremas osas pärit taaskasutuspoodidest. „Mulle meeldib väga kokku sobitada vana talustiili ja modernsemat stiili. Tunnen, et olen siin kodus leidnud selle kesktee, kus ei ole kumbagi liiga palju,” ütleb Älis.

Ka värvipaletti valides on jäädud truuks maalähedastele toonidele, mis rahustavad ja maandavad ning sobivad imeliselt hästi puidust detailidega.

Jõulud on talus eriline aeg

Jõulud on Rämmi talus alati väga tähtsal kohal ja pühadetraditsioonide järgimine au sees. Poole detsembri ajal minnakse alati terve perega kuuske otsima, seejärel ehitakse kuusk ja hakatakse vaikselt mõtlema ka kodu kaunistamise peale. Älisi sõnul on juba iga-aastaseks tavaks saanud, et kappidest otsitakse välja soojad villased pleedid ning vaasid täidetakse lillede ja kuuseokstega. Suures ja hubases talus võõrustatakse ka sõpru ja lähedasi. „Kõik tulevad siia kokku, süüakse head ja paremat ning kunagi ei puudu ka ehtne jõuluvana, kes küll kangesti naabrimehe häälega on,” kirjeldab Älis pere jõulukombeid.

Jälgi Älisi tegemisi ja mööbliprojekte Instagramis: @alisheinleht

• Lugu ilmus esimest korda ajakirja Kvartal sügistalvises numbris.