Korteri renoveerimise väärika ajalooga majas võttis Leelo Tael ette koos tollase elukaaslasega. Kaunis roheline puitmaja, kus Leelo oli varasemalt ühes külaliskorteris peatunud, sai seal viibides lihtsalt nii armsaks, et tekkis soov samasse majja ka endale korter leida. Niisiis uuriti järgi, kas ehk keegi soooviks majas korterit müüa ja üks lahke vanaproua juhatas koduotsijad müüjani. Läks õnneks ja peaegi oli olemas tilluke, spartalike pesemistingimuste ja kappi ehitatud tualettruumiga korter, mis vajas hädasti kapitaalremonti.

Algne plaan oli korter võimalikult lihtsalt ja kiirelt ära renoveerida — kipsplaat seina, vanale laudpõrandale uus peale, pisut ruumimuutust, uus torustik ja elekter. Siis hakati aga maja ajaloo kohta uurima ja see muutis kogu suhtumist renoveerimisprotsessi. Nimelt tuli välja, et tegemist on 1904. aastal ehitatud Mühlemanni šveitslasest veskiomaniku härrastemajaga ning just see majaosa, kus asub pragune korter, oli auväärse linnakodaniku ja ta abikaasa tuba. Maja teistes tiibades ja korrustel elasid veski- ja pagaritöökoja töölised. Nimelt asetses maja kõrval Mühlemanni veski.

Majas asus omal ajal ka pagaritöökoda ning keset maja oli suur leivaahi, mis läbis suuremal või vähemal määral kõiki kortereid. Korteriteks tehti maja peale teist maailmasõda. Tubade vahele ehitati lihtne sapeurutäidisega laudis ning maja jagati kaheksaks korteriks. Veski ise hävis teises maailmasõjas.

Ei euroremodile ja kaks tonni lubikrohvi


Kui oldi maja ajalooga tutvutud, sai selgeks, et midagi euroremondi laadset sinna korterisse teha pole mõistlik. Ka ehitaja leidis, et vana puumaja tuleks jätkusuutlikult renoveerida. Välja lammutati nõukogude ajal ehitatud pliit ja ahi ning välja veeti põranda all olev liiv, savi ja rusikasuurused maakivid.

Leelo meenutab, et kõige hullem oligi lammutamise ja utiliseerimise osa, sest seda tehti ise. Kui korter sai tühjaks lammutatud, avanes vaatepilt, mis andis aimu kunagisest hiilgusest. “ Siis saime aru, et korter tuleb üles ehitada võimalikult autentselt.”

Seinu puhastades koorus välja vähemalt seitse kihti tapeeti — alguses nõukogude aegne ja lõpuks viimane kiht, mis oli sinakashallides toonides valgete ja hõbedaste ornamentidega. “Minu suur soov oli säilitada kõrge kaarlagi, mis tegi kogu projekti oluliselt kallimaks, sest siia kulus kõverate seinte sirgeks krohvimiseks vähemalt kaks tonni lubikorhvi,” meenutab Leelo.

Osa palkseinast otsustati nähtavale jätta ning materjalide valikul lähtuti sellest, et need hingaksid ja sobiksid vanasse puumajja vältimaks võimalikku hallituse teket. Ka uue laudpõranda alla jäi tuulutus.

Kompomissid ja väljakutsed


Üheks suurimaks väljakutseks oli küsimus, mida teha akendega, sest olemasolevaid ei olnud mõtet taastada, aga samas oli soov säilitada aknalengid koos aknalauaga. Seega telliti vaid aknad ilma lengide ja aknalauata ning isegi 115 aastat vanad pronkshinged on võetud vanadelt akendelt. Probleemne ning aja- ja rahanõudev oli oli akende etteistumise protsess, sest vanad aknalengid polnud vinklis. Ahi on tellitud kohalikult pottsepalt ning on kütteperioodil igapäevases kasutuses.

Kuna 27 m2 ühetoalises korteris on neli suurt akent, köök ja ahi, magamisase, siis pole parima tahmisegi juures kuhugi paigutada kappi asjade hoiustamiseks. Pika kalkuleerimise tulemusena sai väliskoridorist ruumi näpates tekitatud väike garderoob koos pesumasinaga.

Võimalikult ajastutruud muljet püüti luua ka pistikute, siseuste, lülitite, valgustite, piirde- ja põrandaliistudega. Väljakutseid esitasid vannitoa peaaegu olematud ruutmeetrid, sest kindlaks sooviks oli, et sinna peab saama ka vann.

Söögilaud ja toolid sai soetatud kohalikust antiigipoest: Söögilaud vajas restaureerimist ning peale paari kuud tuli ilmsiks, et puukoid olid juba pikaaegsed elanikud laua sees. Sai ise tehtud nii tõrje kui lihvimine ja õlivahaga õlitamine.

  • Kui soovid selles imelises elamises talvepuhkust veeta, siis saad seda teha Airbnb lehel.
Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid