Milline näeb välja tuleviku elukeskkond? Veneetsia arhitektuuribiennaal pakub võimalikke vastuseid
(2)
Iga kahe aasta tagant toimuv suursündus, mis toob kokku põnevamad arhitektuuriprojektid ja maailma eri paigust pärit arhitektide loomingulised visioonid, pidanuks tegelikult toimuma juba möödunud aastal, kuid Itaaliat raputanud koroonakaose tõttu lükkus see tänavusse aastasse. Külastajaid on biennaalil Itaalia liberaalsest turismipoliitikast hoolimata tänavu märgatavalt vähem, kuid oma mahult särab biennaal vanas headuses ja esinemisest ütlesid ära vaid üksikud riigid. Kokku esitab oma nägemuse biennaali peakuraatori Hashim Sarkise püstitatud teemal „Kuidas me koos elama hakkame?” („How will we live together”) 60 riiki oma rahvuspaviljonides Giardinis, Arsenalel ja mõnigates väiksemates näitusteks kohandatud ruumides üle Veneetsia linna.
Arhitektuur kui maailma päästev jõud
Lisaks kuuekümnele paviljonile on biennaalil koht mitmetel kuraatoriprojektidel. Neist suurim muidugi biennaali kuraatori Sarkise enda kureeritud näitus, mis mõtiskleb meie eluviiside võimalikest tulevikustsenaariumitest ja uutest väljakutsetest ajastul, kus peame rinda pistma kliimasoojenemise ning keskkonnaprobleemidega, kasvava rahvastiku, linnastumise, kultuuride lõimumise ja nüüd ka pandeemiaga. Siinkohal ei piisa ainuüksi poliitikast ja seadustest, vaid kuraator näeb ka arhitektuuril ja arhitektidel suurt rolli maailma jätkusuutlikumaks muutmisel.
Suur osa näitusest ongi tugevalt keskkonnateemaline. On teoseid, mis ühendavad arhitektuuri teadusega ning fantaseerivad tehnoloogilistel ja innovaatilistel lahendustel visualiseerides, milline võiks maailm välja näha, kui arendaksime edasi külma sõja ajal testitud kliimamanipuleerimise tehnoloogiad või ehitaksime linnadesse seadeldisi, mis puhastaksid õhku süsinikdioksiidist.
Mitmed väljapanekud tunnevad muret ookeanide saastamise üle, teised kõnelevad tasakaalust väljalöödud ökosüsteemist, kaduvatest metsadest ja aina kasvavatest põllumaadest. Üldine toon on kohati isegi nukker ja näib, et probleeme on meil rohkem, kui keegi neid selle vähese ajaga lahendada jõuaks.
Kuid mõningaid lahendusi siiski leidub ja ka üsna geniaalselt lihtsaid. Näiteks EcoLogicStudio disainitud Bit.Bio.Bot eksperiment näitab, et suur maailma päästeoperatsioon võib alguse saada hoopis meie endi kodudest, ja lubab linnaelanike korterid vetikatega saastest puhastada. Boonuseks muidugi roheline silmailu ja ise kasvatatud tervislik toidulisand. Kes teab, äkki 10–20 aasta pärast ongi kodudes vetikate kultiveerimine suureks trendiks?
Arhitektuur kui filosoofia
Arhitektuuriga klassikalises mõttes on biennaalil seekord isegi üsna vähe pistmist. Kui aastaid tagasi võis väljapanekutel kohata peaasjalikult silmapaistvate hoonete makette ja juba kuskil ellu viidud lahendusi, siis nüüdseks on segunenud arhitektuur teiste valdkondadega ning ekspositisioonidest on saanud paljuski filosoofilised mõtisklused elu ja maailma üle, mis on valatud kontseptuaalsete installatsioonide vormi. Kõnekaks näiteks arhitektuuri piiride avardumisest on prantsuse antropoloogi, kunstniku ja filmitegija Véréna Paraveli installatsioon Giardinis, mis toob kokku valdkondadeülesed hääled. Biennaalist on saanud laiem sotsiaalne platvorm ja elukeskkonnaga seotud problemaatikaga tegelemist ei nähta enam ainuüksi arhitekti pärusmaana. Parem elukeskkond nõuab kõigi ühist pingutust ja arhitektide kõrval võtavad Paraveli teoses sõna teadlased, antropoloogid, ajaloolased, sotsioloogid, filosoofid ning majandusteadlased, ennustades võimalikke stssenaariumeid, kuhu võiksime sel kursil edasi liikudes jõuda.
Konkreetsed lahendused
Utoopiate ja teoreetiliste analüüside kõrval näeb siiski ka konkreetseid lahendusi ning edumeelseid ja inspireerivaid reaalsuseks saanud projekte laiast maailmast. Neid väga kaugelt muidugi otsida ei tulegi. Üheks selliseks on Eesti enda paviljoni näitus „Plats! Väärikas kahanemine”, mis jutustab kahaneva rahvaarvuga väikelinnade uuenenud keskväljakute näitel parema elukeskkonna loomisest.
EV100 arhitektuuriprogrammi projekti „Hea avalik ruum” raames valmisid 2018. aastal Tõrva, Põlva, Valga ja Rapla keskväljak, 2019. aastal uuendati Võru ja Kuressaare keskväljakut ning 2020. aastal valmisid Elva ja Rakvere keskväljak. Depressiivsed Eesti väikelinnad ei pea olema sugugi masendavad, kui tõsta korrastatud linnaruumi kaudu seal elavate inimeste elukvaliteeti. Uuenenud keskväljakud ja kvaliteetne arhitektuur on loonud uusi võimalusi kohalikele ettevõtjatele ning andnud tõuke ümberkaudsete hoonete korrastamiseks. Muidugi ei lahenda ainuüksi esteetiline ruum väikelinnade rahvaarvu problemaatikat, kuid rahulolu oma elukeskkonnaga on kahtlemata aspekt, mida kohalikud hoiavad ja väärtustavad.
Näiteid sellest, kuidas linnaruumi ja seeläbi ka kooseksisteerimist paremaks, mugavamaks ja ilusamaks muuta, leidis biennaalilt veelgi. Belgia paviljon esitas suurepärase näite, kuidas ühendada uut ja vana arhitektuuri ning kuidas erineva funktsiooni ja stiiliga majad võiksid linnaruumis toimida harmoonilise tervikuna.
Ameerika Ühendriikide paviljon aga heitis tuleviku asemel pilgu minevikku, sest sealtki on teinekord midagi õppida ja võib-olla on võimalik vältida vigu, mida uuematel aegadel on tehtud. Ameeriklased tõstsid fookusesse traditsioonilised puitehituse võtted, viidates puidule kui taastuvale ja keskonnasõbralikule materjalile, mis väärib betooni valatud maailma kõrval taasavastamist. Tundub, et teema, mis on meil nii iseenesestmõistetav, teeb praegu maailmas tõsist revolutsiooni.
Näha ja käega katsuda sai ka mitmeid innovaatilisi ehitusmaterjale, uusi mõtteviise ja võimalikke projekte, kuidas keskkonnasäästlikult ehitada, kütta, tarbida või vett puhastada. Veneetsia kanalitest pärit puhastatud joogivett said muide Taani paviljonis ka külastajad otse kraanist endale klaasi lasta või taimetee kujul tarbida.
Biennaal on tänavu igal juhul väga mitmekülgne, mõtlemapanev ja väärib kindlasti avastamist!
Veneetsia arhitetuuribiennaali saab külastada kuni 21. novembrini 2021. Itaalia lubab riiki siseneda kõikidel Euroopa Liidu kodanikel, kes esitavad COVID-19 immuniseerimispassi, läbipõdemist tõendava dokumendi või negatiivse testitulemuse.
