APPI, me ostsime maja | Kuidas me majal aknad ära vahetasime ja mis see kõik maksma läks
(2)
Suvisel ajal tundus sellel mõttel jumet, kuid kui ilmad külmemaks ja niiskemaks läksid, siis hakkasid aknad kohati paisuma ja kinni kiiluma ning neid ei olnud enam võimalik korralikult sulgeda ega avada. Kord objektilt ära minnes akent kinni tagudes lendasid korralikuma tõuke peale akna kinnituskonksud välja ja siis saigi mõeldud, et mugavus ikka maksab ka midagi ja sai tellitud siiski uued aknad, millel oleks lisaks tuulutuse ja mikrotuulutuse võimalused. Säilitatud said fassaadil aga olemasolevad aknapaled, katteliistud ja karniisid.
Foto: Vanad aknad enne eemaldamist
Vanad aknad olid ühekordse raami ja klaasiga ning ka tuule- ja soojapidavus neil kõige parem polnud. Ka ühe aknaraami nurk oli niiskusekahjustusest veidikene habras. Aknad avanesid väljapoole ja aknaraami asukoht jooksis mitte pikki maja välisseina, nagu selle ajastu majal peaks olema, vaid piki siseseina. Väljaspoolt paistis akende vormistus silma massivsete katteliistudega, uhkete karniisidega ja kahekümne sentimeetri laiuste aknapaledega, mis omakorda viitab, et maja välissein on väljapoole tõstetud. Proovisin selgust saada, et kas maja sein sai väljapoole tõstetud lisasoojustusega, kuid avastasin, et vana voodri peale oli tehtud roovitus koos uue voodriga ja ilma soojustuseta. Seest oli aga palgi peale pandud vanaaegne tuuletõkkeplaat, mis oli omakorda soome papiga kaetud. Seega võib arvata, et 120 aastase maja algupärased kahekordsed aknad arvatavasti vahetati nõukogude ajal ära ja said tõstetud sisse. Soojustamine on omaette teema ja sellel praegu väga pikal ei peatu. Kiirelt öeldes on meil soojustatud vaid põrandad ja pööningukorruse seinad + katus. Erinevad asjatundjad arhitektidest restauraatoriteni soovitasid palkmaja I korruse seinu mitte soojustada, kuna seinte kaudu on soojakadu palkmajal imeväike (ca 15%) ning seestpoolt üldsegi palkmaja pole soovitav soojustada. Väljastpoolt selle tegemiseks tulnuks kogu vooder lahti kakkuda ja kulud oleksid olnud kosmilised ja isegi mõttetud. Eelmine talv õhk-vesi soojuspumbaga küttes näitas, et küttearved on väga mõistlikud, pigem võiks öelda isegi madalad ja seega I korruse seinte soojustamisest loobumine on end õigustanud. Maja on soe ja arved madalad — milleks siis veel hunnik villa ja palju tööd?
Foto: aknad peale vahetamist
Uued kolmekordsed pakettaknad said tellitud liimpuidust ja suhteliselt soodsa hinnaga — Aknakojas maksis neli akent ca 1800 euro ringis. Plastikaknad puitmajal muidugi kõne alla poleks tulnud ja vaevalt nende hind ka väga oluliselt odavam oleks tulnud. Juurde tuli osta ainult sobivad käepidemed, kuna Aknakojast sobivaid ei leidnud. Ühe Assa aknalingi hind oli ca 50 eurot. Seestpoolt said kõik aknad piiritletud põrandaliistudega ning valgeks värvitud.
Tuulekotta, kuhu ehitasin esiku, oli soov rohkem päevavalgust saada ja üks algne pisike ruudukujuline aken sai välja vahetatud kahe suurema akna vastu ning šnitti sai võetud juba olemasoevalt kitsalt köögiaknalt, mis ei läinud vahetusse, kuna see oli juba kahekordse klaasiga ja ilmselt eelmisel omanikul kõige hiljem vahetatud.
Foto: tuulekoja algne väike aken
Foto: tuulekoja uued aknad
Kitsamad puitaknad said tellitud ühelt meistrilt ning klaasiks valitud kolmekordne pakett, hind jäi kahel aknal ca 370 euro ringi. Need said väljast vormistatud samasuguste liistude ja karniisidega, kui vanad aknad ja need said toodetud vana profiili järgi eritellimusena.
Vanad ühekordsed aknad said said seestpoolt välja võetud ning koos amortiseerunud aknaplekkidega ühes tükis eemaldatud. Aknapõsed, dekooriga katteliistud ning akende karniisid jäid puutumata. Vanad aknaplekid said välja vahetatud ja naeltega kinnitatud. Plekid lasin painutada veenina voldiga ning 6 aknaplekki läks maksma ca 40 eurot.
Selleks et saada aknaplekid katteliistu ja aknapõse alla, pidin multitöörista lapiku saeteraga lõikama sisse väikese kaldega sooned. Mõlemal pool akent tegin 2 sentimeetri jagu süvendi ning lisaks veel ka voodrile 3 millimeetrised sooned, et aknapleki seina poolne liitekoht oleks sisse uputatud. Enne kui aknaplekist nurkade väljalõikamist alustasin, mõõtsin mitu korda kõik aknad üle ja avastasin, et ainuke mõõt, mis ühtis, oli aknaava laius. Kõik aknaava nurkade sügavused olid erineva mõõduga — nii, et käsitööd ja nokitsemist oli väikese asjaga päris palju.
Aknapleki ja raami liitekohad katsin enne kinnitamist hermeetikliimiga ja aknapleki kinnituseks valisin 12mm pikad, õhukese lapikpeaga musta värvi naelad. Kruvi ja naela vahel valides otsustasin naelte kasuks autentsuse pärast.
Kui tahta veel autentsust taga ajada, olen mõelnud, et tulevikus võiks panna ajaloolist akent imiteeriva ühekordse akna veel olemasolevate ette ning viia need fassaadiga tasa. Siis kaoks ära ka külmasild, mis on süvistatud akende puhul sagedaseks probleemiks.
Kokkuvõttes võib tõdeda, et ei pea ilmtingimata igat asja välja vahetama — eriti vanades majades. Kuigi aknad said vahetatud, siis vanad massiivsed aknakatteliistud, aknakarniisid ja antud juhul veel tollised aknapõsed, mis olid väga heas korras, said säilitatud. Säästetud sai seega märkimisväärne summa. Akende vahetus (4 suuremat + 2 väiksemat) koos sise- ja välisviimistlusega läks maksma kokku umbes 2700 eurot pluss natuke nokitsemist. Mitte just kõige hullem kulu ning paneb imestama, miks küll paljudel puitmajadel on ees plastaknad, kui puitaknadki ju väga ulmelist hinda ei maksa?
