Käisin hiljuti ühes valgustisalongis, mille omanik meeletu lambivaliku vahel ringi jalutades nentis, et kuna messe pole toimunud, siis polegi poolteist aastat midagi uut toimunud selles valdkonnas. Ja küsis ka ise retooriliselt, aga et kas tegelikult on siis midagi veel puudu?


Küsid õige küsimuse. Tegelikult muidugi ei peaks ühtegi lampi tegema, ei peagi ühtegi asja juurde tegema, kõik on juba olemas. Lisaks veel kasutatud lambid, saad juhtmed ja valgusallika ära vahetada ja töötavad hästi edasi, iseenesest on need ägedad ja kordumatud esemed.

Samas pole keegi kunagi kunstist rääkides maininud, et aga tegelikult on ju kõike piisavalt, ei ole ju puudust maalidest, skulptuuridest. Kas selline näituseformaat tähendab Sinu jaoks ka rohkem kunstiprojekti või on ikkagi oluline, et kõik need teosed hiljem toodeteks muutuksid?


Disainer muidugi ei peaks tegelema selliste asjadega nagu muuseuminäitused, aga mulle see formaat meeldib. Ja olen ikka tihedalt neid teinud, kaheksa personaalnäitust juba. Minu jaoks on näitus hea võimalus ennast kokku võtta, teha poolikud asjad lõpuni, saada tagasisidet ja muidugi ka tähelepanu.

Aga tegelikult ma ise mingit piiri ei tõmbagi. Ma olen jaburdusi näitustele päris palju teinud, aga mingil hetkel on need jaburdused muutunud toodeteks. Nagu näiteks see Mullinägu. Tegin selle Disainiöö projekti jaoks. Ka valgusti Stereo Head sai kõigepealt näituse jaoks tehtud. Nii et mul pigem ei ole mingit piiri. Mulle ei ole oluline, kui palju neid valgusteid lõpuks toodetakse, aga see on oluline, et ka näitusele tehtud valgusti oleks kasutatav. See on disaineri eetikaga nii tihedalt seotud - ma ei taha teha asju, millega mitte midagi teha pole.

Nii et vahel ikka küsin endalt midagi uut tegema hakates, et milleks.

Valgusteid võib ju iseenesest palju olla, aga samas on meie kodud ajaga väga muutunud. Suur osa maailmast on kolinud maalt metropolidesse mikrokorteritesse. Kas see, kuidas me elame ja kuidas see muutub, on mingi impulsi andnud?


Näiteks see Twisted Blister sari on just sellele mõeldes tehtud - saab kasutada väikestes ruumides, riiul ja valgusti koos. Ja lisaks - ma olen loomult laisk, nagu paljud - kui kolima pead, siis kõige hullem asi on ju asjade pakendamine. Aga see on tugeva turvaraamiga lamp, tõstad riiulid eraldi ning gabariitidelt pole ka hirmutavalt suur. Mul pole kunagi olnud seda mõtet, et pean tegema midagi väga suurt, et see silma paistaks. Asi ei pea hiiglaslik olema, et ta väljapaistev oleks.

Mis veel inspireerib? Paljud Su valgustid on kuidagi muusikaga seotud - neil on klapid peas, näevad välja nagu kassett või kannavad mõne muusikainstrumedi nime.


Muusika on lapsepõlvest saati käivitanud loomingulisuse. On lood, mis on selle käivitanud, on konkreetseid bände ka.

Sellele näitusele tuleb ka päris äge helikujundus. Mis hakkas kuidagi kujunema helidest, mida teevad erinevad asjad, mitte siis muusikainstrumendid. Käisin traaditehases, kus üks masin tegi üllatavalt sellist tangorütmi: Vahepeal käis mingi vile. Tõesti äge.

Ja siis ühel ühel sõbral on kontoris ventilatsiooniseade, mis teeb sellist hästi aeglaselt kulgevat muusikat. Tema on sellega harjunud, ei saa ise midagi aru. Ega päeval seda ei märka ka, aga õhtul, kui on vaikne, siis ventseade mängib katkematud meloodiat.

Need helid on mul failina olemas, vaatab, mis lõpuks kokku tuleb.

Kas see on kokku uus valgustite perekond?


Need on kõik erinevad, aga midagi neid ikka seob jah. Esiteks on nad on minu meelest ülimalt lihtsad ja teine läbiv teema on traat. Eestis on mitu traadirobotit, milega saab lihtsate vahenditega ägedaid asju teha. Valgustite värv on ka sama, nii et lõpuks ikka moodustab mingi perekonna.

Ja eks mul ole ka oma äratuntav käekiri.

Tarmo Luisu näituse “Vähem on vähem” avamine ETDM-is

Sa toodad oma valgustid Eestis?


Need firmad, kellega koostööd teen tegutsevad Eestis. Eestis maksab materjal rohkem kui Hiinas kogu toode. Aga ma ei tahagi, et oleks tohutud tiraažid ja seega polegi mul mõtet pead vaevata sellega, et Hiinast saaks odavamalt.

Traat on eetiline materjal. Traadist asju saab teha ilma jäätmeteta. Traat jookseb ja lõikad seal, kus vaja, midagi ei lähe raisku. Ja metall on ju väga taaskasutatav, vanametalli on kogutud ja ümber töödeldud sajandeid . Juba rauaajal sulatati kõiki asju ümber, mis vaja.

Pigem on märgistuseta plastik see, mida tahaks vältida.

Väga paljud asjad teen ise. See on õpetanud mind asjadele sellise loogikaga lähenema, et kui ise suudan kokku panna, siis ka keegi teine saab sellega hakkama ja lõpuks ehk ka mõni ontlikum tüüp suudab vajadusel kodus mõne detaili ise ära vahetada.

Minu jaoks on ülioluline aru saada, kuidas asjad funktisoneerivad, ma pean selleks nad ise kokku panema. Kui läheb väga high techiks ja on vaja, et valgusti teeks lisaks valgustamisele veel seda, teist ja kolmandat, siis pean abi küsima.

“Vähem on vähem” pole ainus näitus, mis Sul sel sügisel ees on. Tartus ERMis avaneb TAVA2021 festivali raames 29. oktoobril Eesti valgus- ja valgustidisaini ülevaatenäitus. Eestis on palju pimedat aega, aga valgustidisainerid võib kahe käe sõrmedel kokku lugeda. Miks?


Tegelikult tõesti ei ole väga palju noori disainereid selles valdkonnas peale tulnud. Ma ei oskagi öelda, miks. Ilmselt on üks asi see, et inimesed ei leia endale väljundit. Võid ägeda asja teha, aga kui seda ei hakata kasutama, see ei lähe tootmisesse, siis kaob tuhin ära.

Aga samas ei ole meie rahvaarvu kohta mitte midagi häbeneda. Häid näiteid on ikka väga palju.

Tarmo Luisu näituse “Vähem on vähem” avamine ETDM-is

Kuidas Eesti valgustidisain või üldse valgustidisain viimasel paaril kümnendil muutunud on?


Loomulikult on tehnoloogi pakuvatavad võimalused palju mõjutanud. Ma usun, et ega see hõõglampi meenutav lamp ei kao ka kuhugi, aga LEDiga annab palju rohkem mängida. LED allub tarkadele lahendustele, see on väga õhuke, mis annab ka üli põnevaid võimalusi

Ma tegelikult ei jälgi igapäevaselt, mis ümberringi selles vallas toimub. Aga messidel ikka muidugi käin ja vaatan ringi mis tuuled puhuvad. Hea on näha, kui keegi veel samas suunas mõtleb, see annab kinnitust mingitele oma ideedele.

Valgustitest räägitakse kõige pimedamal ajal. Samas on valgusreostus probleemiks muutunud. Mis suhe sul pimedusega on?


Valguse hulga vajadus ajas minu jaoks vähenenud. Ma pigem ostan endale lahjemaid valgusallikaid, kui vanasti oleks valinud. Tahan, et valgus ja ruum oleks dramaatilisemad. Tahaks pigem mingeid tsoone tekitada. Ülevalgustamine teeb ruumid igavaks. See on ka üks moodsa aja probleem.

Aga ma ei tegele ainult valgustitega, teglikult tahaks järgmiseks jalgratta teha. Ma olen sellga päris kaugel. Ja kui on hea idee, siis miks ka mitte! Võib vahelduseks jalgratast leiutada küll!

Tarmo Luisu näituse “Vähem on vähem” avamine ETDM-is

Uute asjade ihalus on nii tootjal kui tarbijal. Aga ega tõesti keegi tegelikult vist ei tea, miks majandus kogu aeg kasvama peab.


Eks sellest kõigest hakkas tekkima ka selle näituse kontseptsioon. Disainerina olen ma selle maailma keskel. Teatav industriaalsus, arusaadavus, ilu läbi funktsionaalsuse. Rohkem pole ehk vaja, vähem ongi vähem.

Ma ei suuda tõsiselt võtta neid vähem-on-rohkem-jutte. Vähem on ju vähem. Valge ei ole uus must, must on must.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid