AIAHOOLIKU BLOGI | Sügise värvid ja tegemised
Kasvuhoone tegin suuresti tühjaks, abiaedniku rõõmuks jätsin mõned „Mandatid“ veel viimaseid pingutusi tegema. Need on tema absoluutsed lemmikud. Ülejäänud tomatitega läks see aasta nii ja naa (kuigi hea, et üldse läks, kui arvestada kevadist pikka varbaidpidi jääkülmas vees ligunemist). Kasvasid ja kandsid pärast uputuse lahenemist väga hästi, kuid sordivalik oli eelmisel aastal parem. Kuigi, üks tõeline pärl oli nende seas ka sel aastal, keda järgmine hooaeg kindlasti tagasi ootan, nimelt „Atomic Sunset“, kes kasvas suurema osa ajast üldse õues terrassil ja kellelt tegelikult veel praegugi viimaseid tomatiampse saab. Suurepärase maitsega ja väga viljakas sort, maitses väga ka väikesele abiaednikule.
Teised uued tulijad ausalt mulle väga muljet ei avaldanud (kuigi võib-olla olen lihtsalt eelmise aasta erakordselt põnevast ja maitsvast valikust rikutud). „Artisan Pink Tiger“ ja „Artisan Green Tiger“ olid minu jaoks liiga kõva nahaga ja suurus natuke mõttetu – ei ole suur tomat, ei ole kirsstomat. Maitse aga abiaednikule meeldis, nii et kui kõvema nahaga otsad said maha lõigatud, pistis ta neid hea meelega.
„Fahrenheit Blues“ jäi minu jaoks maitse poolest pisut lahjaks, kuigi välimuselt oli tore ja jällegi – abiaednikule maitses. „Yukon Questi“ asemel sattus kogemata keegi muu taim, nii et tema osas jään kirjelduse võlgu. „Wild Spudleaf“ oli ka pigem selline tavaline. Traditsioonilistest olijatest rõõmustas eriti just võileivatomatina “Green Zebra”.
Mõnus on see, et päikeselistel päevadel tulevad viimastele õitele sumistama mesilased ja viimased kimalased ning paar päeva tagasi lehvis veel päris mitu liblikat õues. Hetkel on nende lemmirestoraniks sügisastrid. Teiste seas tuli silmarõõmu pakkuma ka väike-kärbtiib, keda oma aias varem vist vaid ühe korra kohanud olengi. Väike-kärbtiiba loetakse metsaliigiks, aga oma väga hea lennuvõime ning „pikaealisuse“ tõttu võib teda teinekord kohata ka inimasustuse läheduses.
Ja mis eriti vahva – vaatamata sellele, et hooaeg juba lõpule kisub, jätkub endiselt õitega üllatajaid. Üheks selliseks kaunitariks on Mehhiko vanikkuljus, kes end sügise puhul kenasse tumepurpurjasse kuube rüütas ning uhked õied välja tõi.
Kuid eks silmarõõmu pakkujaid on veelgi. Maja taga lähevad sõnajalad alati nii toredalt kollaseks ja neile lisavad roosasid toone kukehari ning kirjuleheline pelargoon “Frank Headley”, kes millegipärast eelistab varjulisemat elupaika. Pelargoonidest silmailupakkujaid on veelgi – kuuri ees on lehed eriti säravatesse värvidesse rüütanud “Grandeur Deco mrs Pollock” ning kasvuhoone ees kastis laiutab punaste õitega “Wilhelm Langguth”. Leiab veel mõne viimase ja eriti visa maguna- ja floksiõie ning ega lõvilõuad ja sügisastridki veel lõpetamise märke näita. Valge rand-kivikilbik väärib samuti kiitust – üks igavesti vapper väike suvelill, kes õitseb usinalt sügisesse välja.
Osa suuremaid sügisesi töid on juba tehtud, osa ootab veel ees. Hekk sai lõpuni lõigatud, õunad on enamik korjatud ja laiali jagatud või nahka pistetud, porgandid koristatud ja oa- ja kurgipeenar puhastatud. Ühe kompostikasti sisu kaevasin läbi ja see ootab sõstarde alla jõudmist. Enne aga pean viimsedki sõstra lehed kokku korjama/riisuma, sest paari põõsast piinast päris tugev sõstrarooste (eks ilmselt oli siingi oma roll sellel pikal uputusel).
Veel tahaks muru ära õhutada ja sügisese väetisega üle käia – viimastel aegadel on see tegemata jäänud ja on ikka vahe sees küll. Paistab, et veel ei saa talveunne jääda!
