Kiviparketiga aiatee rajamisel väldi levinud vigu!
Kiviparketiga aiateid rajatakse nii praktilistel kui ka esteetilistel kaalutlustel. Kivi on vastupidav ja pikaealine, ilus ja mugav, aga seda kõike vaid juhul, kui tööprotsess on põhjalikult läbi mõeldud ja materjalid hoolikalt valitud. Praktilises vaates võiks endalt küsida, kus kõige sagedamini liigutakse ja kas see kipub muru kahjustama. Enamasti rajatakse lisaks sissesõiduteele liikumisteed väliköögi või majast eemal asuva garaaži, kasvuhoone või terrassini, aga mõnikord täidab aiatee ka pelgalt kujunduslikku rolli.
Aiatee nõuab „vundamenti“
Rajatava tee pika eluea huvides on kõige tähtsam see, mis jääb kiviparketi alla. Kivitee kannatab koormust ja püsib stabiilsena vaid siis, kui selle all on kasutatud sobivat ja piisavas koguses täitematerjali. Esimese sammuna tuleks eemaldada tulevase tee alt muld, mis kipub külmaga kerkima. Sõltuvalt pinnasest võib olla vajadus eemaldada ka savi või turvast. Auto sissesõiduteeks tuleb teha sügavam süvis, soovitatavalt vähemalt 20 sentimeetrit, kõnnitee puhul piisab üldiselt ka 10 sentimeetrist, samas sõltub see paljuski pinnase olemusest. Süvise põhi peab soosima vee äraliikumist, mitte selle kogunemist.
Kiviparketi alune täidetakse kruusa või killustikuga. Kui see jäetakse tegemata või tehakse liiga õhukeselt, hakkab tee omatahtsi vajuma ja lainetama. Igapäevaselt kasutatava sissesõidutee puhul võiks olla aluspadi mitmekihiline, kus kõige all on võimalikult jäme killustik või kruus ja selle peal õhema struktuuriga kiht, mis alumist tihendab ja toetab. Kruusast või killustikust alusega tuleks arvestada ka äärekivide puhul, selle alla võiks planeerida 10 sentimeetri kõrguse aluspadja.
Kruusasillutisele võiks paigaldada omakorda geotekstiili, mis takistab umbrohu ja heina kasvamist kivide vahele. Geotekstiili peale kantakse liivapadi, kasutada võiks paksema fraktsiooniga kiviliiva, peenliiv selleks ei sobi. Liivapadja paksus võiks olla 3 sentimeetri ümber ja see tuleb omakorda korralikult tasandada, sest sellest sõltub, kas tee saab sile või hakkab lainetama. Alles sellise põhjaliku ettevalmistuse järel saab hakata paigaldama teekive. Kõige sagedamini tehaksegi vigu juba ettevalmistuse käigus ehk jäetakse piisavalt pinnast eemaldamata või korralik kivipadi tegemata, mis tingib tee vajumise. Mõnikord ei panustata piisavalt tasandamisele ja kiviparkett jääb lainetama.
Äärekivil on praktiline vajadus
Mõnikord tahetakse äärekivide arvelt viilida, aga need on vajalikud, et tee tervikuna laiali ei vajuks. Koduaias paigutatakse äärekivid enamasti kiviparketiga samale tasapinnale, soovi korral võib äärekivis kasutada teist tooni kivi, et anda teele efektsemat välimust. Ka see, kas tee äär saab sirge või loogeline, on ennekõike maitse küsimus.
Sirge äärekivi paigutamiseks on otstarbekas kasutada tikkude külge pingule tõmmatud nööri ja jälgida, et kõik kivid saaks ühtlaselt samale kõrgusele. Tööriistadena tulevad siin abiks nivelliir, kaugusemõõtja ja mõõdulint. Äärekivid kinnitatakse enamasti õhukese betoonikihiga, sageli kasutatava sissesõidutee puhul peaks betoonikiht olema kui 5 sentimeetrit.
Pärast äärekivide paigaldamist saab hakata laduma kiviparketti. Kivid tuleks valida maitsest ja otstarbest lähtuvalt, neid võib ka omavahel kombineerida ning luua mitmekesiseid mustreid. Kõige sagedamini eelistatakse nii vastupidavuse, praktilisuse kui ka hinna tõttu halli värvi tsemendist kive, mõnikord kombineeritakse halli punase, musta või rohelisega. Kõige lihtsama sileda kivisillutise saavutab klassikalise teekivi või nunnakiviga, aga väga populaarne on ka lainja äärega unikivi. Paigalduse keerukuse tõttu kasutatakse harvem looduslikku graniiti või munakivi, kuigi mõlemad on väga vastupidavad materjalid, küll ei soovitata teepinnal kasutada paekivi, mis kipub kergelt lagunema. Üha sagedamini paigaldatakse ka nn murukivi, millest muru läbi kasvab, eriti kui haljastust on niigi vähe ja majaesine jätab suure kivipõllu mulje.
Kivide lõikamine nõuab osavust
Kivide paika sättimist alustatakse enamasti äärekivi servast ja kivid laotakse tihedasti üksteise kõrvale. Mida suurem on pind, seda keerulisem on saavutada sirget tulemust, seega võiks siingi kasutada abivahendina nööri.
Üheks keerukamaks osaks kiviparketi paigaldamisel on vajadusel kivide lõikamine, sest selleks on tarvis nii sobivaid tööriistu, täpset ja kindlat kätt kui ka mõningast vilumust. Lõikamiseks võiks kasutada teemantkettaga ketaslõikurit.
Pärast kivide paigaldamist tuleb tee uuesti korralikult liivaga katta. Seda tööd ei tohi jätta samuti vahele, sest kui tee jääb katmata, pääseb vihmavesi kivide vahele ja hakkab ajapikku tee alt liiva minema viima. Sõidutee puhul võiks kivid käia üle pinnasetihendajaga, misjärel tuleb pind teist korda liivatada.
Mida korralikumalt on töö tehtud, seda harvem vajab kivi eraldi hooldust, aga päriselt sellest ei pääse. Enamasti piisab tänavakivi pesemisest surve- või kivipesuriga. Kui kiviparketist kipub läbi kasvama umbrohi või sammal, tuleb selle tõrjele eraldi tähelepanu pöörata, seejuures kindlasti eelnevalt uurides, kas kasutatavad vahendid ei hävita umbrohuga koos ka kivi pinda.