NÕUANDEID | Kuidas põrandalauad põhjamaiselt valgeks õlitada?
Laudpõranda valgeks saamine on üpriski ajamahukas ja vaevaline töö, kuid kui kõik õigesti teha, on tulemuseks mustust ja vetthülgav põrand, mille kulumiskindus ei jää sugugi alla tehases viimistletud parketile. Valget põrandat on tegelikult uskumatult lihtne hooldada ja ei pea sugugi katma, et see juba paari aasta pärast õudne välja näeb. Ka tolm, plekid ja juuksekarvad paistavad tegelikult paremini välja hoopis tumedalt põrandalt ning valge põrand jätab ruumist alati puhta ja kena mulje. Samuti aitab valge värv luua illusiooni suuremast ruumist ning valge viimistlusega põrand toob silmnähtavalt avarust ja kergust juurde.
Foto: põrand enne õlitamist
Siinses projektis on valge laudpõrand saavutatud õlitamise tulemusena. On ka teisi variante — näiteks värvimine või lakkimine, aga ka leelisega töötlemine ja seebitamine. Õlitamist ja vahatamine on soovitav teha uuel põrandalaual. Kui laud on eelnevalt puhastatud vanast värvist või lakist, võib jääda põrand õlitades laiguline, kuna vana lakk või värv võib olla imendunud sügavale puidu ning lihvides seda eemaldada täielikult pole võimalik. Seljuhul on variant valida näiteks mõni õlibaasil põrandavärv (nt Uula), mida on võimalik peale kanda kas ühe või kahe kihina vastavalt sellele, kas soovitakse kumavamat või katvamat tulemust. Teine variant varem värvitud/lakitud põrandale on valida valges toonitud lakk. Kumba valida, on juba maitse asi. Õli ja õlibaasil värv jätavad põranda jala all soojemaks ja seda on kergem hiljem hooldada ning kulumiskohtadel kohtparandusi teha. Kui lakk hakkab näiteks söögitoas toolijalgade pideva liigutamise tõttu pikapeale kuluma, siis ei ole aga muud varianti, kui võtta ette lihvimine ja taaskord terve põrand üle lakkida. Nii õli kui ka laki puhul on võimalik valida nii matti kui läikivat viimistlust.
Minu põrandaprojekt algas uute kuuselauade paigaldusest ja laudade lihvimisest, milleks sai kasutatud trummellihvijat. Kui suurt ja rasket masinat ei taha kasutada ning põrandalauad tunduvad juba niigi jala all siledad, siis võib seda ka lihtsalt vildiga poleerida. Oluline on, et enne järgmise etapi juurde naasmist oleks põrandapind lihvimistolmust vaba ja kuiv.
Foto: põrand enne viimistlemist
Põrandasalongist tooteid valides soovitati enne õlitamist kasutada leelist — seda kasutatakse vaid töötlemata kuuse või männipuidust pindadel ning lehtpuudele see ei sobi. Leelisega töötlemine annab põrandale heledama tooni ja aitab ära hoida puidu kollaseks muutumise. Pärast leelisega töötlemist tuleks pind viimistleda õli või seebiga. Seebiga saab kumavama ja naturaalsema tulemuse. Õliga on võimalik anda tugevamat valge pigmenti. Ise otsustasin leelise + õli kasuks, kuigi valge pigmendiga õli kasutades ei ole leelis iseenesest vajalik. Kindluse mõttes ja konsultandi soovitusel sai see ikkagi põrandale pintseldatud.
NB! Pakendit tuleb ülimalt hoolikalt eelnevalt loksutada, sest kanistri põhja kipub jääma setet ja kehva segamise korral võib tulemus jääda ebaühtlane ja laiguline. Ka töö tegemise jooksul tuleb vedelikku korduvalt segada. Kui põrand on kuivanud (kuivab ca 8 tundi), tuleks põrand veel karukeelega üle poleerida, et pigmendi jäänused ja ülestõusnud kiud eemaldada. Kõige lõpuks tuleb pind veel tolmuimejaga korralikult puhastada ning siis on põrand valmis seebitamiseks või õlikihiks. Nagu minu pildil näha, siis põrand jäigi kergelt laiguline, kuigi juhendit sai korralikult loetud ja täpselt nii talitatud. Väikemad värvierinevused saab aga järgmise etapina tasandatud ning teist kihti leelist panna ei ole vaja — mingit mõju sellel enam ei oleks ning sellega töötataksegi ühes kihis.
Järgmisel päeval sai ette võetud õlitamine ning tooteks soovitati kasutada Timberexi valget põrandaõli. Toonitud õli ei moodusta pinnale kaitsvat kihti, kuid täidab puidupoorid ja sulgeb need mustusele. Peale õli kasutamist on vaja kindlasti veel põrand ühe või kahe kihi (õli)vahaga üle käia. Õli kantakse peale üldiselt spetsiaalse mikrofiibermoppi meenutava lapiga, kuid variant on kanda see peale ka spetsiaalse rulliga. Põrandat on soovitav 2-3 laua kaupa õlitada ning lapiga jooksvalt üleliigne õli maha pühkida, et ei jääks paksu kihti, mis igavesti kuivab ja naksuma jääb.
Ka on ülioluline, et ruum oleks hästi ventileeritud. Elukaaslasel tekitas toode allergiat ja isegi järgmisel päeval ei saanud korteris viibida, ilma, et silmast ja ninast oleks vesi väljas. Kuna põrand oli veel ka pisut laiguline, siis tekkis mõte see veel teise kihiga üle õlitada ja sai võetud risk panna teine kiht hoopis Osmo valget Decorwachsi. Peale teist kihti jäi tulemus ühtlane ja Osmost ei tekkinud ka põrandaõlitajal seekord allergilist reaktsiooni. Ilmselt on õlide koostis mõnevõrra erinev.
Foto: veel pisut lauguline põrand peale esimest õlikihti
Põranda õlitamine tooniva õliga on pikk protseduur. Iga kiht tahab korralikku kuivamist saada ja lõppkihi ehk kaitsva vahakihi kandsime peale alles neljandal päeval. Ideaalis pidanuks see olema valge alatooniga Osmo põrandaõli, aga kuna teistest tubadest oli üle jäänud Saicose läbipaistvat õlivaha (mis oli küll purgis täiesti pruunikas), siis sai ühe laua peal katsetatud, et kas see jätab valgele kreemika varjundi peale. Õnneks ei jätnud ja nii sai selle tootejäägi kenasti valge põranda peal ära kasutatud. Vahakihti peale pealekandmist lapiga maha ei pühita ja peale sai see kantud spetsiaalse rulliga. Tulemus jäi lõpuks ootuspärane, kudi põrandale veel sel päeval astuda ei tohtinud.
Mida põranda valgeks õlitamise kohta veel teada tasuks? Esiteks — nagu mainitud, tuleb varuda selleks tööks palju aega ja arvestada, et põrandal ei saa käia päris mitu päeva. Alati on lihtsam valida kerge tooniga õlivaha ning jätta põrand naturaalseks. Siis võib saada töö teostatud vaid üheainsa päevaga. Lumivalge põrand võtab aega aega ja pühendumist. Lisaks tuleb arvestada, et põrand võib minna ajapikku kappide ja vaipade alt kollakaks ja see on loomulik protsess, kui pind ei saa valgust ja UV kiirgust. Paar aastat hiljem näeb põrand endiselt uus ja värske välja, kuid kapialused on tumedamad.
Foto: põrand peale teist kihti toonivat valget õli ja kaitsvat õlivaha viimistlust
Küll aga on võimalik mööblit nihutada ning kollakas toon kaob peale mõnepäevast valgusega kokkupuudet — olen selle ise läbi katsetanud ja seega võin öelda, et mööblialust kolletumist väga kartma ei pea. Ka edasine põranda hooldus on lihtne — paari nädala tagant piisab kergest seebiveega pesemisest ja paari-kolme aasta tagant võib teha kordusvahatamise. Enda põranda puhul seda vajadust veel ei näe, kuna tundub, et vahakiht pakub kaitset ka paari aasta pärast. Ka maha kukkunud boršisupp või punane vein ei imendu puitu ja põrandat on lihtne puhastada.
