Kuidas oled jõudnud oma sisearhitektuuribürooni?


Kõik on läinud hästi voogavalt – üks asi viis teiseni ja ülejäänud on juba ajalugu, nagu öeldakse. Lõpetasin ruumikujunduse eriala Lissabonis, ülikoolis Universidade Lusófona de Humanidades e Tecnologias. Käisin seal ka paaris sisekujundusbüroos praktikal ja Eestisse naastes jõudsin veel teha kahes kohas praktikat, enne kui asutasin oma ettevõtte.

Lissabonis õpingutel sain tugeva põhja, seal olid väga inspireerivad ja toetavad õppejõud ning praktikatega sai käe soojaks ehk teada, kuidas nii-öelda päris elus projektide elluviimine käib.

Nimeta enda suuremad ja/või tuntumad ja/või lemmikumad tooted-projektid.

Avalikest ja poolavalikest ruumidest on olnud märgilise tähendusega Biomarketi kontor Noblessneris, kohvik Maiasmokk Tallinna vanalinnas ja gotoAndPlay kontor Emajõe ääres. Hilisemalt on kajastust leidnud veel ühe korteri sisekujundus vanas viinavabrikus Rotermanni kvartalis. Nende projektidega saab tutvuda siin.

Kelleks tahtsid lapsena saada?

Olen vist alati tahtnud saada kujundajaks, kas siis maastiku- või sisearhitektiks. Mäletan, kuidas väiksena emaga arutlesin, kelleks võiksin suurena saada, ja jõudsimegi nende kahe erialani. Mugavad-ilusad ruumid teevad mind õnnelikuks. Mugavus on paljuski seotud funktsionaalsuse ja ergonoomiaga. Ilu on see-eest suhteline mõiste, kuid minu töö ongi oma kliendile see ruumi kujul lahti mõtestada.

Mis on teinud sinust selle, kes sa oled? Inimesena, aga ka loomingulise isiksusena.

Lihtsustatult nimetaksin: elukeskkond, valikud, ülikool, suhted, reisimine, tehtud projektid.

Mis on sulle väljakutseks? Kas võtad sageli väljakutse vastu või eelistad turvalist rada?

Üldjuhul olen inimene, kes võtab väljakutsed vastu – selleks need ju mõeldud ongi. Iga uus projekt esitab teatud väljakutseid. See teeb mu töö muidugi huvitavaks, kuid vahepeal ka keeruliseks. Katsumuseks võib saada näiteks aeg – st teatud aja jooksul peab antud sisekujundus valmis saama. Seega hakkan hindama, mis on primaarse tähtsusega, mis on elementaarse tähtsusega, mida saame olemasolevast interjöörist kasutada, ja kui veel aega jääb, siis ehk saab mõelda lahtise sisustuse ja kunsti peale ka. Samas, aega pole ju kunagi piisavalt, aega peab ise tegema.

Töö – üksi või seltskonnaga?

Tahes-tahtmata eeldab minu eriala mingil määral meeskonnatööd. Ruumikujundus on seotud arhitektuuri ja eriosadega, mis kaasab mitmeid spetsialiste. Esimene meeskonnakaaslane, kellest peab alustama, on loomulikult klient. Selleks, et üks sisekujundus saaks valmis, võib veel meeskonnas olla arhitekt, insener, ventilatsiooni-, kütte-, elektriprojekteerija, seejärel veel mööblitegija jne. Seega on erinevatel projektidel tavaliselt erinevad meeskonnad. Oluline on, et omavahel tekib sünergia ja üksteist usaldatakse, siis on ka projektil kohe voolavus.

See on mõistagi suur õnnistus, et see on meeskonnatöö – nii saab vajadusel erinevate spetsialistidega vastavalt konsulteerida. Ruumidele vormi andmine ja leidmine on vaid jäämäe tipp. Vee alla jääb suur osa tööst ehk seal on palju küsimuste esitamist, inimeste käitumismustrite jälgimist, liikumistrajektooride kindlaks tegemist jms. Sisekujundus on kogu selle protsessi süntees. Kõiksugu disain on just seetõttu põnev ja ühtlasi ka väga oluline, et see tekitab palju küsimusi ning me mõtestame asju ümber ja loodetavasti paremaks.

Mis on sinu suurim kirg?

Praegu, olles väikelapse ema, on mu suurim kirg magamine.

Mida hindad elus ja töös?

Nii eraelus kui ka töös hindan kvaliteetaega ja mõtestatust.
  • Lugu ilmus sisustusajakirja Disain, Interjöör & Arhitektuur kevadnumbris. Telli ajakiri endale SIIT.