AIAHOOLIKU BLOGI | Tuumapäikeseloojang terrassil ja saagihooaeg täies hoos
Nii on vahepeal tuhisenud ära õitseda laugupallid, pojengid, sirelid ning hullutavalt lõhnavad kuslapuu ja näärlehine kibuvits. Ka iiriste ja võhumõõkadega on asi peaaegu ühel pool.
Ka kitseenelad hakkavad otsi kokku tõmbama, aga seni on nad rõõmustanud suure kimalaste- ja mesilastesuminaga ning jaanipärastlõunase äikesevihma järel tuias neis minu suureks heameeleks ringi hulgaliselt kuldpõrnikaid.
Hetkel tundub, et põhirõhk aias hakkab minema saagitarvitamisele. Maasikaid tuleb robinal ja lisaks neile on mõningase üllatusena juba nüüd tomatiuputuseks minemas. Esimesena rõõmustas mind Potitomatist hangitud “Atomic Sunset”. Kuna sel tuumapäikeseloojangul suurest potist hoolimata kasvuhoones pidevalt liigsuur janu kippus tekkima, siis kolisin ta terrassile ja tundub, et talle meeldib seal. Vilju aina valmib ja uusi on meeletus koguses juurde tulemas. Maitse poolest on ta mõnusalt magus, mahlane ja tomatine ning teenis ka abiaednikult kõrgeima arvu punkte. Kimalased on samuti oma poolehoidu väljendanud ja sumistavad hoogsalt ta õites ning müksivad vilju – ju ahvatleb neid nende hõõguvoranž värvitoon. Ühesõnaga – igati tore tomat, mis usutavasti leiab ka järgmisel aastal mu terrassil endale koha.
Üllatavalt varajane on sel aastal ka minu pikaajaline lemmiksort “Mandat”, mille taimed ma alati ise kasvatan, sest neid mujalt kuskilt leida pole õnnestunud ning isegi seemnete hankimine on tihtipeale keeruline. Ise neilt seemet võtta pole mõtet, sest tegu on ristamisel saadud hübriidsordi esimese põlvkonnaga ja järgmise ehk siis teise põlvkonna taimedel pole enam sordile iseloomulikke omadusi. Need ilmnevad ainult teatud geenikombinatsiooni puhul ja seda ainult esimesel põlvkonnal. Seemnepakil tähistab seda märge F1 või H. Aga pingutus neid ise kasvatada tasub igati ära, sest “Mandat” on maailma parim ampsamistomat – mahlane, magus ja maitsetest pungil. Just neid käis väike abiaednik eelmisel aastal kasvuhoonest erilise innuga näppamas.
Aga see on tomatirindel alles algus – mitmed uued ja huvitavad sordid alles kasvatavad vilju, nende seas pikkade triibuliste viljadega “Artisan Pink Tiger” ja “Artisan Green Tiger”, kartulilehised “Yukon Guest” ja “Wild Spudleaf” ning mustjassiniseid vilju tõotav “Fahrenheit Blues”. Viimast ootan huviga, sest hetkel ta veel rohelise kõrval muud tooni väga ei näita, vastupidiselt eelmisel aastal kasvatatud mustjale tomatile “Helsing Junction Blue”, mis oli juba algusest peale tume nagu öö ja alles valmides läks punakamaks. Ehk on “Fahrenheit Bluesiga” asjad pahupidi. Ootame, näeme.
Tegelikult on mul see aasta tomatite üle topeltsuur heameel, sest kartsin, et neist ei saa seekord üldse asja – pidi nad ju algul pikalt külmas poris ulpima (miks, sellest saab lugeda siit) ja nägid lõpuks ikka päris nirud ja õnnetud välja. Samal põhjusel rõõmustavad mind peenrakastid, sest lõpuks ometi saavad nad täita oma tegelikku ülesannet ja taimeasustus läheb neis aina tihedamaks – juba praegu saab neist suhu pista aia kõige magusamaid maasikaid ning salatisse ja muu soolase peale maitsetaimi ja sibulat noppida. Oma pisut hilisemaks etteasteks valmistuvad kurgid ja oad ning hoolimata nirust idanemisest ka pisut porgandit.
Mõtlesin pajatada ka lilleilust ja rõõmust üleeelmisel aastal toodud uute hostade aina uhkemaks muutuvast palest, aga vaat ei pajata, las ollagi pigem söödava poole kaldu postitus. Lisan vaid mõned pildid ja pühendun õieilule järgmisel jutukorral, sest tõenäoliselt on selleks ajaks mu lemmikud päevaliiliad juba oma õisi näitamas ning mind piinab vastupandamatu tahtmine kõike seda ilu teiega jagada.
Võrdluseks pilt sellest ajast, kui nad üleeelmisel sügisel päris beebidena aeda tõin, siis ei olnud nad veel üldse enda nägu ega tegu.
Siinkohal oli mul plaan selleks korraks lõpetada, aga ootamatult nõudis blogissepääsu ka tikupere. Ja kuidas ma saaksin neid välja jätta, kui seekord õnnestus esimest korda ka nende järelkasvu näha. Must-kärbsenäpid (ehk rahvapäraselt metstikud) pesitsevad mul siin juba aastaid, kuid poegi pole mul kunagi olnud au oma silmaga näha, alati on asi piirdunud pesakastist kostva sidinaga ja siis ühel heal päeval on nad kõik läinud. Seekord aga oli üks pisike tüüp end kompostikastide kõrvale kivi otsa mõnusalt kükitama seadnud ja suurest tööst pisut räsitud emps käis talle usinalt parimaid suutäisi tassimas. Ülejäänud pisibande peitis end sealsamas põõsas. Milline rõõm, et nad lõpuks oma mudilastele pilgu peale lubasid visata!
Nüüd aga tõmban küll jutuotsad kokku. Abiaednik on reha laua najale puhkama sättinud, ülemaednik põõnab vurrud käppadele toetatult põõsa all vilus ning ristikulaigud murus sumisevad kimalastest ja mesilastest. Hea hetk lubada endale üks mõnus suveõhtune (ilma aiatööta) aianautimistunnike.
