Tsaariaegne suvituselu tähendaski muidugi hoopis midagi muud, kui on praegused arusaamad. Suvituskohta sõideti kuudeks, üüriti kas suvila või tuba pansionaadist ja rauge jõudeelu võis alata. Suvituselu keskpunktiks oli hooajalise kasutusega kuursaal või suurem suvekohvik. Olulised olid ka promeneerimiseks mõeldud puiesteed ja kuigi suplemine ei olnud toona kaugeltki nii populaarne kui hilisematel kümnenditel, asusid suvituskohad kõik vee ääres. Suveravi tervistavate kümbluste ja jalutuskäikudega soovitati paljude haiguste puhul, sealhulgas nii kerge- kui ka raskemeelsus.

Arvestatav osa suvekülalistest tuli Peterburi suunalt rongiga ja oma osa andis ka õitsev tööstuslinn Narva, nii olid eelisseisus põhjaranniku liivased rannad. Kuigi Narva-Jõesuu on meil veel praegugi kaardil, on selle tsaariaegsest hiilgusest säilinud vaid varemetes kuursaal ja üksikud lopsaka dekooriga puithistoritsistlikud suvilad, mis mändide all kössitades paremaid päevi ootavad. Sajandi tagune Narva-Jõesuu puhkes aga suviti õitsele – enne I maailmasõda loendati seal suve jooksul lausa 10 000 suvitajat. Satelliitidena kujunes Narva-Jõesuu ümber terve väiksemate suvituskohtade vöönd.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid