Aednik annab nõu, kuidas ja milliste ronitaimedega aed kauniks muuta
Inetute või laokil objektide või pindade varjamiseks ei sobi mitte kõik ronitaimed, sest efekt, mida loodetakse saavutada on vastupidine. Seega kata ja varja mitte silmatorkavate isendite, vaid suure rohelise massiga (näiteks tselaster või tobiväät). Samuti tuleb ronitaimedega aia kujundamisel jälgida taustpindade vahelist proportsiooni ning taimede visuaalse mõju sobivust ja kooskõla haljastatava objektiga. Näiteks ei ole heaks proportsiooniks 50% taimi ja 50% seina (seda nii horisontaal- kui vertikaalsuunas). Parema tulemuse annab suhe 1/3 ja 2/3. Näiteks korrusmaja seinale ei sobi ronima nõrgakasvulised õrnad ronitaimed. Küll aga võivad samad taimed valgusolude sobivuse korral istuda hästi rõdudele. Maja seinale ronitaime planeerides tuleb kindlasti ehitada talle oma tugisein ja see peab olema hoonest 20-30 cm (oleneb taimest) kaugusel. Jälgi, et liaan ei tungiks seinapragudesse, laudise ja katuse alla.
Ronitaime ja varikäigu või võreseina abil saavutab aias privaatsuse kiiremini kui põõsastega. Nii on võimalik varjata kõike — võresein aitab defektist luua efekti (Foto: Piret Pihtjõe).
Siin aitab võresein varjata naabri garaaži (Foto: Piret Pihtjõe)
Mida tasub teada erinevatest ronitaimedest?
Harilik metsviinapuu (Parthenocissus quinquefolia)
Tugevakasvuline, sõrmjate viietiste liitlehtedega liaan suudab ronida isegi 25 meetri kõrgusele ning on võimeline katma suuri pindasid. Seega on võimalik isegi 5-6 korruselise paneelmaja sein täies kõrguses katta metsviinapuuväätidega. Taim on kiirekasvuline (juurdekasvuks kuni 3 m aastas) ja talub hästi varju, mistõttu on teda võimalik kasutada ka hoonete põhjakülgedel, kuigi seal kipub ta mõnevõrra nõrgemaks jääma. Hästi kasvab taim päikese käes. Sügisel värvub varakult tumepunaseks. Oma omadustelt on ta külmakindel ning vastupidav linnatingimustele. Puuduseks on hiline puhkemine kevadel ja sügiseti esimeste külmadega maha langev lehemass, mille koristamine juurdunud alumiste väätide vahelt on küllaltki tülikas. Istutustiheduseks on 1-2 tk/jm. Liik paljuneb nii varakevadiste puitunud kui suviste haljaspistikutega. Kasvada armastab ta igasuguses mullas, aga edeneb paremini rammusas ja niiskes. NB! Kruus ja liiv kasvupinnaseks ei sobi!
Foto: Shutterstock
Amuuri viinapuu (Vitis amurensis)
Jagunematute, 3-5 hõlmaliste lihtlehtedega, kuni 10 (25) meetri kõrgune liaan. Hapumaitselised marjad mustad, sinakasvalge kirmega, tillukesed, hapud aga söödavad. Talub kuni –40 kraadilist pakast. Väga valgusnõudlik, varjus võib haigestuda jahukastesse. On suhteliselt vähe levinud, kuid vääriks laiemat kasutamist just oma uhke sügisvärvi ja saastekindluse tõttu. Kevadel dekoratiivsust ei oma kuna puhkeb hilja. Paljuneb nii seemnetest kui haljaspistikutest. Eelistab kobedaid ja happelisi muldi, vajab niiskust, lupja mullas ei talu.
Foto: Shutterstock
Harilik viinapuu (Vitis vinifera)
Hariliku viinapuu sorte kasvatatakse marjakultuuridena meie aedades üsna edukalt, aga temaga õnnestub katta ka sooje päikeselisi pindasid kuna viskab üsna hästi kasvu. Viinapuud on väga valgusnõudlikud, lubjalembesed ning suhteliselt põuakindlad.
Foto: Shutterstock
Lõhnav kuslapuu (Lonicera caprifolium)
Tõuseb mööda sõrestikku 3-5 meetri kõrgusele. Talub poolvarju, kuid õitseb paremini täispäikeses. Õitsemine algab olenevalt aastast mai lõpul ja kestab kuni juunikuu keskpaigani. Oranžikaspunased viljad valmivad augustis-septembris ja meeldivad lindudele. Õied on kollased või kollakasvalged, väga hästi lõhnavad. Liik on suhteliselt külmakindel, kuid karmimatel talvedel pole kahjustusest pääsu. Kiirekasvulise liigina taastub 1-2 aasta jooksul. Oma õrnuse ja hapruse poolest sobib pigem koduaeda kui suurelamute juurde. Paljuneb seemnest ja haljaspistikust.
Foto: Shutterstock
Väänduv kuslapuu (Lonicera periclymenum)
Väga sarnane eelmise liigiga. Õied on kollakasvalged, väljastpoolt punased. Õitseb suve teisel poolel sügiseni välja, kuid õitsemine ei ole nii rikkalik, kui lõhnaval kuslapuul.
Harilik tselaster (Celastrus scandens)
Taime tuntakse rahvasuus puukägistajana, sest ta armastab oma võrsed tihedalt puu ümber kasvatada. Küll aga on tselaster täiesti omal kohal tööstuslike objektide või piirete haljastamisel. Hea näide on Helsingi Läänesadamas paikneva tollilao piirdeaed, mille tugipostid on varjatud tselastritega. Analoogsete objektide haljastamiseks on tselaster piisavalt tagasihoidlik ning delikaatne ega põhjusta eriti suurt töömahtu lehemassi koristamisel sügiseti. Kasvab hästi päikeselisel kuni poolvarjulisel kasvukohal, kuid kehval pinnasel ei taha edeneda. Tal on sireli lehtedega sarnased lehed ja vähemärgatavad rohekad õied. Viljadeks on ereoranžid kuprad, mis on mürgised. Kuna on kahekojaline taim, siis sügisel me tema vilju ei näe.
Foto: Shutterstock
Haljastuses kasutatakse rohkem ümaralehise tselastri (Celastrus orbiculatus) ühekojalist vormi, mis kasvab kuni 12-meetri kõrguseks. Taime võrsed on punakad, lehed rohelised, sügisvärvus kollane. Õied rohekasvalged, vähemärgatavad. Vili kollakas kupar, seemned punase seemnerüüga ja mürgised. Mullastiku suhtes on ta vähenõudlik.
Hiina sidrunväändik (Schisandra chinensis)
Taim on pärit Kaug-Idast ja Hiinast ning on tuntud oma ravi- ja jõudu andvate omaduste poolest. Marjadest valmistatakse tinktuuri, mis abistab madala vererõhu korral ja tugevdab immuunsussüsteemi. Lehtedest saab aromaatset vitamiinirikast teed, millel on marjadele sarnased omadused, kuid tunduvalt nõrgemad. Madala vererõhu korral soovitatakse süüa 2-3 marja päevas. On teada, et jahimehed kandsid taskus kuivatatud marju ja sõid neid jõuvarude taastamiseks.
Meil on taim küllaltki külmakindel ning kasvab ja viljub hästi päikesepaistelisel kasvukohal. Kodumaal kasvab alusmetsas, aga viljub seal halvasti. Mullastiku suhtes on sidrunväändik vähenõudlik. Üle aasta kevadel võiks anda talle paar supilusikatäit täisväetist. Niiskuse hoidmiseks multši põõsa alune puulehtede, saepuru või turbaga.
Südajalehine aktiniidia Actinidia kolomicta)
Taime kodumaaks on Kaug-Ida ja Hiina, kus tõuseb liaanina teiste taimede najal 8-12 m kõrgusele. Südajalehine aktiniidia sugulane on Hiina aktiniidia (Actinidia chiensis), mille vilju (kiivi) saab osta igast suuremast toidupoest. Südajalehine aktiniidia on väga dekoratiivne ja seda võiks haljastuses rohkem kasutada. Kahjuks meeldib taim sarnaselt palderjaniga kassidele. Ilmselt seetõttu, et taime koores sisaldub väga palju erinevaid keemilisi aineid, mis kasse ahvatlevad. Noor taim tuleb kaitsta aiavõrguga. Istutamisjärgsel paaril aastal kasvab aktiniidia aeglaselt, hiljem kasv hoogustub. Kasside ründed ei lõpe ka vana taime puhul, aga õnneks taastub lehestik küllaltki kergesti. Õitsemise ajal värvuvad valgusrikkas kohas isastaimede lehed roosa-valgekirjuks. Õied on valged, lõhnavad, mitme kaupa lehtede kaenaldes. Õitseb varakevadel ja seetõttu võivad nii lehed kui õied öökülmade tõttu kahjustatud saada. Emastaimed on tagasihoidlikku rohelist värvi. Viljumiseks istuta isastaim emastaimede vahele. Viljad on suure tikri suurused, valminult oliivrohelised, kiivi maitsega. Täiskasvanud hästihooldatud taimelt võib saada pangetäie marju (~7 kg). Marjad on suure C-vitamiinisisalduse tõttu väga väärtuslikud. Neis sisaldub veel ka suhkruid, orgaanilisi happeid ja pektiini. Marjadest saab head pannkoogi- ja toormoosi, tehakse ka mahla ja kuivatatakse „rosinateks“, mida on hea saia sisse panna. Viljakandeikka jõuab 3-4 aastal. Viljade valmimise ajal laota kile põõsa alla, sest marjad pudenevad kergesti. Põhiliselt korjataksegi saak kokku põõsaste alt, sest mööda liaani turnimine pole otstarbekas. Kasvukohana eelistab ta head väetatud niiskemapoolset mulda, kuid ei talu kõrget põhjavett. Armastab päikesepaistelist kasvukohta, kuid talub ka kerget varju. Kasvamisel vajab taim ka kindlasti tuge. Ideaalselt sobib ta pergolate katmiseks.
Foto: Shutterstock
Suurelehine tobiväät (Aristolochia macrophylla)
Tegemist on külmakindla ja väga huvitava liigiga, mis suudab tõusta kuni 10 meetri kõrgusele. Pruunikad õied on piibukujulised ja vähemärgatavad, lehed suured (läbimõõt kuni 30-40 cm) ja seetõttu saavad räsitud tugevate tuulte ja vihmadega. Vajab täiendavat sidumist. Kasvab päikese käes kuni poolvarjus. Taim kasvab kiiresti, eelistades poolvarju. Paremaks arenemiseks vajab, eriti noorena, kaitstud kasvukohta. Eelistab viljakat, kobedat, huumusrikast, piisavalt niisket mulda. Talub halvasti kuivust ja tuuli (lehed rebenevad). Paljundatakse seemnetega ja võrsikutega. Kaunis liaan seinte, pergolate, lehtlate ja vanade puude kaunistamiseks.
Foto: Shutterstock
Harilik luuderohi (Hedera helix)
Et luuderohi esineb looduslikult Saaremaal, võib teda edukalt kasvatada rannikualadel, kus on loodud sobivad tingimused. Sisemaal on ta külmaõrn. Taim eelistab värskeid viljakaid niiskemaid muldi, on varju taluv, kuid kevadel päikesepõletusehell. Paljundatakse vegetatiivselt pistikutega.
Harilik humal (Humulus lupulus)
Humal on oma viljade poolest ülimalt dekoratiivne taim, mis kasvab kuni kümne meetri kõrguseks. Eelistab niisket huumusrikast pinnast ja varju. Paljuneb nii seemnetega kui ka vegetatiivselt maa-aluste roomavate võsunditega. On kahekojaline ja viljub vaid siis, kui emastaimede seas on isastaim. Viljaks on sile, veidi lapik pähklike, mis on umbes 3 mm pikkune. Pähklike on aga ümbritsetud suure kandelehega, mistõttu meenutavad rohked viljad õisikus oma väimuselt käbi. Viljad valmivad alates augusti algusest. Taime võib looduslikult kasvamas kohata jõgede ja ojade kaldatihnikutes ja üksikute puude ümber väändunult.
Foto: Shutterstock
Roniv hortensia (Hydrangea petiolaris)
Kõigil ei õnnestu taime edukalt kasvatada, sest kasvatamise nipp seisneb pinnases. Vajab happelise reaktsiooniga jahedat, niisket, kerget ja viljakat mulda. Ei talu päikesest soojenenud pinnast juurte ümber. Kasvab poolvarjus ja varjus, aga mida varjulisem on koht, seda vähem ta ka õitseb. Teda ei ole vaja toestada, kinnitub ronijuurte abil edukalt ise ja võib ronida kümne meetri kõrgusele. Rohekasvalged õied puhkevad juulis. Esimestel aastatel on aeglase kasvuga.
Foto: Shutterstock
Tekst: Piret Pihtjõe
Piret Pihtjõe tegeleb koduaedade ja hauaplatside kujundamise ning haljastamisega. Tema tegemiste kohta leiab infot kodulehtedelt Õunapuu.eu ja Kalmukujundus.eu.
