Maia-Liisa: Tegemist on ridamaja boksiga, ruumi on seal ametlikult 114 m2. Teise korruse ehitasin välja paar aastat tagasi — varem oli seal lihtsalt pööning. Kuna ametlikult elamispinnana ei arvestata madalamat kõrgust kui 160 cm, siis on tegelikult veel hulk ruutmeetreid, mis on katusealuse tõttu madalamad kui 160 cm. Sealt lisandub sellist vahvat pinda, mida loominguliselt kasutada. Need madalamad osad ongi just toredad — sinna saab paigutada igasuguseid olulisi ja mitteolulisi vidinaid Kuigi — kõik vidinad on minu jaoks olulised — nad moodustavad sellise toredalt hektilise terviku. Mitte miski ei ole kuskil juhuslikult.

Mulle on alati meeldinud värvid ja mustrid nii ehetes, riietuses kui ka kõiges muus. Võimalik, et see on pärit minu vanaisalt, kes oli küllalt tuntud eesti kunstnik — Ülo Teder. Tema maalid on mul ka kodu seintel ja küllap ma temalt muudki peale maalide pärinud olen.

Mind inspireerivad erinevad asjad, vahel saab kogu inspiratsioon alguse ühest väikesest esemest ja siis lähebki mõte lendama. Minu üks põhiteese on olnud see, et ka pisikesed ilusad asjad — nõud ja väikesed vidinad — peavad olema nähtaval. Milleks hoida ilu kapis ja võtta seda välja vahel harva vaatamiseks! Ilu peab olema kogu aeg näha, selleks ta ju loodud ongi. Seepärast olengi hoolega valinud endale klaasustega vitriinkappe, lahtisi riiuleid, palju lauakesi jms, et kogu kaunidus oleks eksponeeritud. Samuti inspireerib mind loodus — mul on palju kunstlilli lisaks päris taimedele — kõike saab omavahel miksida ja see annab omakorda inspiratsiooni juurde.

Ma sulan igal pool poodides, kus müüakse armsaid pehmeid tõetruu välimusega loomakesi või linnukesi ning kohe pean neid endale ostma. Ja alati vähemalt paarikaupa — mul on selline kiiks, et muidu on neil üksi kurb. Ja niimoodi on mul igal pool kas lillede vahel mingid linnukestepaarid kudrutamas või kuskil suure kunstlilledega vaasi kõrval rebaseema kutsikaga piilumas.

Armastan puhtaid, selgeid ja kirkaid värve, lillelisi, mummulisi, loomade-lingudega jms mustreid. Romantilised mustrid ja helged-selged-kirkad värvid köidavad. Minu jaoks peab olema kodus rõõmus atmosfäär — ma pean tulema koju ja see peab mind kuidagi laadima. Pruunid ja beežid toonid ei tekita minus emotsioone. Olen alati kõigile öelnud, et kui ma tahan rahulikku ja neutraalset pruuni-beeži-valget interjööri, siis lähen paariks päevaks hotelli. Minu kodus (ja ka riietuses) domineerivad lisaks värvidele ka pitsid-satsid, rohked aksessuaarid jms. “More is more!” võiks selle kohta öelda.

Esemed olen ostnud sageli emotsioonide ajel, lihtsalt näen midagi poes ja tean, et see on nn minu oma ja kuulub minu koju. Mul on kodus palju vanemapoolset portselani jms, mida olen kas kogunud või pärinud vanaemalt. Asjadega on nii, et kui miski ikka kuskil poes kõnetab, siis ta tegelikult ka sobib mu kodu ülejäänud miljööga, ei pea pead murdma, et kuhu ma ta küll ometi panen. Vahel on ka nii, et istun kodus ja näen, et vot sealt lauanurgalt või põrandalt on miski puudu. Ja siis lähen seda “miskit” otsima. Ja uskuda võib — ma leian selle. Isegi kui ma alguses veel ei tea, mis see olema peaks.

Mööbliga on nii, et seda on nii ise värvitut kui ka teiste poolt tehtut. Pean end natuke liiga kärsituks, et suuri asju teha, aga mine tea, võibolla kunagi proovin tõsisemalt ise ka teha. Mul on siin Natalja Eljase (Colorlife) loomingut ja Kadri Vileni (Vintage Chick) tuunitud mööblit lisaks asjadele, mida ise olen veidi tuuninud. Hinnanguliselt on vast kümmekond asja, mis ise värvitud-tuunitud, ülejäänu on teiste looming. Mööblis peab olema isikupära, sellist erilist meeleolu ja ka tuunija enda puudutust, et kogu ansambel saaks harmooniline. Otsin väga seda, et kunstnik oleks jätnud esemesse killukese oma hingest, mis paneb mööbli elama ning aitab kujundada harmoonilist tervikut kogu ülejäänud ansambliga. Seepärast ei sobi mulle ka masstoodang mitte üks raas.

Loomulikult on nii, et kui mõne asja või tapeedi vms eseme ostan, siis tulen temaga koju ja lasen tal natuke nn puhata. Alles mõne aja pärast tekib arusaam, et KUHU ta mu kodus täpselt paigutuma hakkab. Kui teistele olen nõu andnud nende soovil, siis on minu jaoks oluline see, et õpiksin inimest enne veidike rohkem tundma, kui hakkan soovitusi jagama. Sest veelkord — kodu peab olema natuke inimese hinge peegeldus ja ilma teist tundmata-mõistmata on keeruline soovitada asju ja värve, mille keskel ta end edaspidi hästi tundma hakkaks.

Sageli on nii, et sisekujundus jääb julguse taha — tahetakse küll värve ja vahvaid vorme, aga ei julge! Kardavad, et kuhu ma selle panen ja kas ikka sobib! Sobib küll! Ostes koju kasvõi täiesti juhusliku asja, mis sulle väga meeldib, hakkab kogu muu elu selle ümber muutuma ning kujuneb välja täiesti uus reaalsus! Ehk et resümeerin: reegel on see, et asi/muster/värv peab sulle endale meeldima, peab kõnetama — ja sealt edasi saab kombineerida juba kõike, uut ja vana, täpilist ja ruudulist jne.

Vahel on palju keerulisem panna kokku lihtsa vormi ja pretensioonitu värviga asju — no klapitad ja klapitad ja ei sobi, miski jääb puudu. Äärmiselt isikupäraseid asju omavahel kokku panna on kuidagi lihtsam. Ja mina sageli ei nõustu sellega, et efektne asi peab olema kas ühevärvilisel taustal või ilma segajateta üksinda kuskil kapi peal, et tema ilu esile tuleks. Vahel on ilu palju suurem ja terviklikum, kui seda on rõhutatult palju. Hakaku või silmadel valus. Iga erinev piirkonnakene minu kodus on üles ehitatud selliselt, et sinna maha istudes ja süvenedes märkad sa detaile, mida niisama tähele ei paneks. Iga erineva koha peal istudes avaneb sulle justkui väike maailm, kui sa seda otsida viitsid.

Jah, värvid on kõik toredad ja lemmikesemeid on minu kodus kohe mitu: vanaisa maalid kindlasti, mida on paarkümmend, Natalja (Colorlife) tehtud tool ja lauake, portselankujukesed ning väike nukumaja, mis asub mu magamistoas. Mu kodu on täis ka taksikoerakujulisi esemeid igas mõõdus — need on ka lemmikud.

Mulle kohutavalt meeldib sisekujundus ja olen mõelnud, et võiks sellega lausa rohkem tegeleda ja oma loomingulist poolt katsetada ka laiemalt. Küll on õnnestunud mõni stiilinõuanne siin-seal anda, aga see on ikka selline väikesekaliibriline tegevus. Samas on palju öeldud, et võta ometi kätte ja hakka hoopis sellega tegelema, mis sa raiskad end kuskil riigiametis! Püüan alati hingega teha kõiki niisuguseid asju ja ilmselt jätan igasse antud nõuandesse ka killukese iseennast.

Lapsena käisin palju vanaisaga koos ateljees ning ka muidu jälgisin tema maalimist sageli kõrvalt — korjasin näiteks talle lilli, et ta saaks neid oma natüürmortidele paigutada jne. Tema maalid on alati olnud väga värviküllased ja kunstiteadlased-kriitikud, kes teda on iseloomustanud, räägivad alati väga hea värvitunnetusega ning romantilise stiiliga maalijast. Küllap ma selle värvilembuse ja mingi kunstitunnetuse ikka temalt olen pärinud. Ema oli hästi hea silmaga sisekujunduses. Meie kodu oli lapsena alati veidi teistsugune kui teistel — oli sellist pitsi ja satsi ning polnud selline nõukogudeaegne tüüpiline elamine. Nii et eks see kõik sealtpoolt on tulnud. Ise naeran, et ma olen praeguseks kujundanud endale sellise lapsepõlve “nukumaja”, kus nüüd suurena “mängida” ära kõik need mängud, mis lapsena mängimata jäid.

Mööbli osas armastan väga taaskasutust, uusi mööbliesemeid on mul kodus pea olematu hulk. Lisaks püüan valida loomasõbralikke materjale — olen ise vegan ja nahka ning karusnahka ei taha kindlasti oma kodus näha. Samuti väldin villaseid materjale jms. Kindlasti ei ole mu kodus küll kõik materjalid sellised, mis oleksid vegan ja lõpuni keskkonnasõbralikud, aga ma vähemalt püüdlen selle poole.

Võibolla tekib küsimus, et kas kõik see hektilisus ja detailirohkus on ka praktiline ja et kas pole mitte raske tolmu pühkida ja kõike seda korras hoida. Praktilisus pole minu jaoks kunagi nr 1 olnud — ilu nõuab ohvreid. Jah, teatud mugavus peab olema — miks muidu on mul iga lauakese peal valmis tassialus, kuhu kohvitassi toetada (et see vahatatud pinnale jälge ei jätaks) ja iga nurga peal salvrätitops, et vajaduse kohe võtta oleks või siis igal pool mõni pleed või padi, et mugav ja soe oleks. Iga tooli juures on lauake, kuhu toetada raamatud ja tassi, erinevates kohtades on paigutatud raamatuid ja ajakirju, et kohe oleks käe ulatuses jne jne. Nii et minu jaoks on tasakaal olemas praktilisuse ja ilu vahel. Aga kui valima pean, siis võidab ilu.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid