Saimegi kokkuleppele, eelmised huvilised olid ära põlanud katkisi kapiuksi ja muid detaile, mis ka kohendamist vajasid. Kuidas me selle kapi autole saime, 3-4 korda sisse-välja tõstes ja paigutades, on omaette jutt. Igatahes ühel hetkel oli ta siis juppidena elutoa nurgas ja mõtlesin, et kas ikka tulen toime.

Minu puhul on kõikide suurte asjade tegemine saanud alguse mõttest, et ma teen hästi väikeste sammude kaupa. Ja nii saavadki suured asjad teoks.

Samm-sammult lahti ja puhtaks

Muidugi tuli see teekond pildile jäädvustada. See on ju nii suur asi tegelikult. Kui juba mina saan hakkama, siis saavad ka teised — lootsin kapi renoveerimisega facebookis ka teisi innustada midagi looma ja ette võtma. Tagantjärele öeldes see õnnestuski. Kapi renoveerimisel oli palju kaasaelajaid.

Kapp koosnes kahest osast — alumine ja pealmine. Alustasin alumisest. Kõigepealt võtsime selle juppideks: sahtlid välja, uksed ja nende jäänused küljest ära, roostetanud uksehinged ka ära. Minu kallis abikaasa oli sellel teekonnal abiks töödega, mida ma ei osanud või ei jõudnud füüsiliselt teha. Rääkimata tema kannatlikkusest taluda kaks kuud elutoa nurgas ühte remonditavat kappi.

Kui kõik oli lahti võetud, siis pesin kapi üle VivaCleani-nimelise vahendiga, millega soovitatakse enne värvimist pinnad puhastada. Saab rasva ja mustuse maha ja värv nakkub paremini. Seda teadsin kohe alguses, et kogu seda rohelist värvi ma maha lihvima ei hakka, pigem värvin kasvõi neli kihti, küll ta lõpuks ikka valgeks läheb. Olin viimase kolmveerand aasta jooksul juba teinud korda ühe kapi, öökapi ja kirjutuslaua.

Ehituspoest ostsin puiduliimi, google andis head vastused, milliseid parameetreid on vaja paki pealt vaadata. Abikaasa liimis ukse jupid kokku taas üheks tükiks.

Google õpetas veel, et puidupragusid oleks kõige parem täita mitte pahtli, vaid puidukitiga. See pidavad paremini koos puiduga hingama ja lihvida saavat seda ka hästi. Kuna mul oli plaanis teha kapp valge, siis pidin ka puidukiti ostma valge. Seda on muidu saada paljudes puidutoonides. Õnneks sain enne märtsikuist poodide sulgemist asjad ära ostetud. Ahjaa, valget värvi võtsin ka suurema purgi — selleks kasutasin Vivacolori Interiore 30 värvi. Öko pidi see ka olema, nii oli purgi peal kirjas.

Roostes hingedele pai

Uksehinged olid koledasti roostes. Aga nende kuju meeldis mulle ja pealegi mõtlesin, et uute panemine on kordades raskem ja tülikam töö, kui vanade puhtaks tegemine ning uuesti külge kruvimine. Taas tuli appi google, kes õpetas, et roostes metalli hoia 24 tundi äädika sees, siis puhasta mingi harjaga (väikeste asjade puhul on väha hea abimees vana hambahari) voolava vee all rooste maha ja igaks juhuks hoia veel mõned tunnid soodalahuse sees.

See oli täiesti imeline, kuidas rooste lausa pudenes maha ja millised ilusad puhtad uksehinged välja tulid. Ma olin täiega lummatud asja lihtsusest.

Natuke tüütut tööd ja rohkem toredat

Kõige ebamugavam töö oli aukude kittimine ja siis lihvimine. Taas aitas abikaasa ühe tööriistaga, mis siis akutoitel lihvija, mina pidin lihtsalt suunama seda. Ma isegi ei tea selle asja nime.

Kui uksed liimitud ja praod täidetud, siis algas minu lemmikosa — värvimine. Teadsin oma varasematest kogemustest, et rulliga värvimine on lihtsam, kiirem ja tulemus jääb ilusam. Samuti teadsin, et selle värvi jaoks tuleb valida villane rull. Jääb ilusam. Aga sel hetkel olid ehituspoed juba suletud. Nüüd tuli meelde, et olin Prismas näinud mingit ehituspoe-laadset osakonda. Õnneks sealt rullid ka sain.

Uksi-sahtleid värvisin tõesti 3-4 kihti. Kõiki külgi ei saanudki korraga värvida, vahepeal pidi osa ära kuivama, siis võtsin teise külje värvimisele. Suht tüütu oli kogu aeg värvialust pesta. Komistasin internetis õpetusele, kus värvialuse peale pandi kilekott, sinna värv ja peale kasutamist rulliti lihtsalt kott kokku ja visati ära ning algus oli puhas. Pesema pidi ainult värvirulli. Kasutasin seda tehnikat väikeste värvitööde tegemisel päris tublisti.

Üks suurem asi minu jaoks oli alumise kapiosa pealispinna lihvimine. Teadsin kohe, et seda ma tahan saada rohelisest värvist puhtaks, nii et puusüü muster ilusti paistab. Selle lihvimise jaoks tööriista meil kodus polnud. Teadsin, et selle nimi peaks olema mingi lihvija. Noh, kui midagi väga tahad, siis pead ju lahenduse leidma. Tegin omale konto tööriistarenti ja kirjutasin neile, kirjeldades kappi ja soovi, mis ma sellega teha tahan. Tõin selle siis ära. Uhh, oli algul tundus see nii suur, raske ja tolmune. Ahjaa, teadsin juba varem, et ma kindlasti tahan sellist lihvijat, millel on ka tolmukogumise kott. See oli ikka nii suureks abiks.

Toast õue — lihvima!

Kodus aitas abikaasa valida ja lõigata sobilikud liivapaberijupid. Tassisime kapi õue, varjualuse alla ja töö võis alata. See oli äge! Algul proovisin vaikselt sellise koha pealt, mis kõige vähem paistma jääb. Aga siis sain töövõtted kätte ning oo, kui ilus see puit ikka oli, mis värvikihi alt välja tuli.

Kuna kapipealsel olid servades kumerused, siis olin pisut mures, et kuidas sealt roheline värv kätte saada. Naabrimehelt sain teada, kuidas sellesama lihvijaga ilusti kumerusi saan teha. Aitäh selle eest, Ainar!

Tuppa tagasi ja siis terrassile — õlitama ja värvima!

Pind lihvitud ja tolmust puhastatud, tassisime kapi tuppa tagasi. Nüüd oli vaja see tööpind osmoga õlitada. Olin osmo õlivaha juba varem kasutanud — minu inspireerijaks selles maailmas oli guugeldades leitud Kärt-Britt Koka kodublogi ja juba varem tehtud tööd. Osmotamise jaoks oli vajalik soojem päiksepaisteline ilm, kui saaksime tõsta kapi terrassile ja seda tööd seal teha.

Vahepeal tegelesin kapi valgeks värvimisega. Kiht kihi haaval, õhtuti peale päevatööd. Vaikselt tasapisi võttis asi ilmet.

Lõpuks saabusid päikesepaistelised päevad ja ma hakkasin õlitamise tööga peale. Imeline, kui ilusa tulemuse saab puit Osmoga. Kasutasin antiiktamme tooni. See on südamelähendane — tume puit koos valgega. Peale terasvillaga lihvimist oli pind nii nii sile, et kasvõi limpsi keelega. Täiesti imeline, kui ilus see tume puidust tööpind sai.

Detailid panevad punkti

Viimaseks jäi kapi täiendamine mustade detailidega. Selleks tellisin ehituspoest mustad kapinupud. Kallis abikaasa aitas spreivärviga uksehinged mustaks värvida ja kapikinnitused aitas ka tema panna. Uksed ees, nupud küljes, sahtlid sisse ning alumine kapiosa oligi valmis. Küll ma olin uhke ja õnnelik oma tehtud töö üle ja tulemuse üle.

Nüüd jäi veel see ülemine kapiosa. Pisut olin küll tüdinenud juba, aga tuli ära teha. Õnneks oskasin vaimusilmis ette kujutada, milline on lõpptulemus ja see innustas mind.

Ülemise kapiosa kõige keerulisem töö oli nende ümarate toetusjalgade parandamine puidukitiga. Sealt olid ikka suured tükid ära tulnud ja puit oli pude. Möksisin siis kitiga ja lihvisin ja möksisin jälle ja lihvisin jälle. Lõpuks leiutasin oma naiseliku mõtlemisega ka viisi, kuidas kogu see jala alumine osa oleks sirge, loodis ja horisontaalne, kui ta lõpuks alumise kapi peale tõstetakse. Sain tehtud ja olin uhke. Kas seda just niimoodi nüüd tehakse, ma ei tea, aga missellest. See on ju lihtsalt minu oma kapp, mitte kellelegi teisele. Teen just nii, nagu oskan ja tahan.

Värvimine oli ka päris aeganõudev. Algul keerasin kapi nö pea peale ja värvisin kõik küljed ja alumised pinnad. Siis keerasin kapi teistpidi ja värvisin uuesti küljed ja alumised osad, mis enne olid ülemised. Selliste pisikeste riiulite ja nurkade ja servade värvimine (ütlen veel korra — kärtsrohelisest valgeks) on päris pikk ja kannatust nõudev ettevõtmine.

Kuid ühel hetkel oli see valmis!

Kirjutasin ka kapi tagaküljele, kes ja millal kapi renoveerisid. Kahjuks kapil endal polnud meistri nime kusagil peal, kuid müüja teadis rääkida, et see kapp pärineb ühest Tallinna baarist.

Kohe, kui selle kapi leidsin, teadsin kuhu ta minu kodus läheb ja mis seal kapis olema hakkab. Kuna kapp on kohe terrassiukse lähedal, siis hakkab ta hoidma kõiki nõusid, mida õues söömiseks on vaja ning kõiki pleede ja laudlinu ja patju, mida terrassil vajan. Lisaks sääse- ja päikesekaitse asju. Selline terrassi- ja õueasjade kapp. Tellisin Ikeast nõud, klaasid ja söögiriistad ning oligi valmis. Suur töö tehtud. Ja nüüd imetlen oma kappi iga päev. Lihtsalt vaimustav, kui ilus ta sai.

Loodan selle looga ja oma kapiga innustada ka teisi vanade asjade renoveerimisele.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid