AIAHOOLIK │ Tulbid on meil siin mustad. Meeleolu vahel ka — kui aeda tekib soovimatu "järv"
Probleem tekkis esimest korda eelmisel suvel, kui ühe suurema vihma ajal ühel pool maja uputus tekkis ja esimest korda kasvuhoones vesi sees oli. Siis oli see rohkem nagu nali, et oh on ikka alles vinge vihm ja äge kummikuilm. Kahtlaseks kiskus asi sügisel, kui enam sealt aiapoolelt vesi päriselt ära ei läinudki ja puhta käest ära läks märtsis, kui esimest korda end järve ääres elamas avastasin. Korra asi tahenes ja tundus, et ehk sai korda (kui suure nuiamise peale tänava drenaaži läbipesemas käidi) ning selle lootuse lainel said paika uued peenrakastid ja tomatid kasvuhoones mulda sätitud.
Korraks tundus kõik juba helge ja hea. (PS! Pildil näha olev takistusriba kasvuhoone sissepääsu juures on agara abiaedniku pidurdamiseks, kes kõike veidi liigagaralt kärpida soovib — endiselt on meil aiandutrendidest pisut erinevad arusaamad).
Siis aga tuli vihm, vihm, vihm ja meeleolu muutus sama mustaks kui see külm muda, milles hulpisid tomatid mu kasvuhoones. Abiaednik ei saanud õue, peenrakastid voolasid vaikselt mullast (ja porgandiseemnetest) tühjaks ning ilmateade keeras vihmale aina vinti juurde. Tekkis reaalne oht, et järgmise sajuga on vesi toas. Vaadates ilmateadet ja järve ulatust, tellisin laupäeva õhtul paakauto järve vähendama. Mitme tunni töö tulemusena viidi mu aiast minema 11 kuupmeetrit vett. Terve suure paakauto paagitäis. Ja järgmisel hommikul oli see mu aias tagasi! Vihma ei olnud vahepeal tulnud tilkagi. Kuskilt pidi see vesi tulema. Ainus vähegi loogiline variant tundus see, et tänavadrenaaž on kuskilt läbimatu ja lööb kogu tänava vee minu drenaaži kaudu mulle aeda. Enam ei olnud aega vallaga viisakaid vestlusi pidada (mis olid kestnud juba kaks kuud), nüüd tuli kasutusele võtta tõsisem toon. Jätan siinkohal vahele kogu asjaajamisega kaasnenud meeleheite, peavalu ja närvikulu, sest seda oli siia kirja panemiseks liiga palju. Lõpuks aga said jutust siiski teod, tänav kaevati üles ning selgus, et minu maja ees tänaval on toru sisse vajunud, vesi sealt edasi ei liigu ja pressib end läbi minu drenaaži minu aeda — just nii, nagu arvata võiski. Nüüdseks on toru vahetatud, kaevud toimivad taas ning kraav, kuhu kaugemal vesi suubub, süvendatud. Aed on päris kenasti tahenenud, jala all ei lirtsu ning jalatsid (ja abiaednik) enam mutta kinni ei jää. Täna tuleb vist isegi tomateid kasta (milline rõõm!) ning esimest korda sel hooajal sain oma “järve põhja” ära niita.
"Järvevaated!
Hetkeseis
Tomatid selle pika jalgupidi külmas vees suplemise peale muidugi ei rõõmustanud, eriti just mu enda kasvatatud “Mandatid”, aga ehk toovad suvisemad ilmad ja päikese paitus ka neile tasapisi jõu tagasi. Tegelikult pidasid nad kõigele sellele jamale kõigest hoolimata siiski päris vapralt vastu. Alumised lehed on küll kollased, aga mammud on küljes ja aina paisuvad. Potitomatist toodud põnevad sordid on veidi paremini vastu pidanud ja selle üle on mul siiralt hea meel. Tegin sortide valimisel põhjalikku uurimistööd, sest nende valik oli sel aastal pead pööritama panevalt lai ja põnev. Minu kasvuhoonesse leidsid seekord tee varajane punane “Yukon Quest”, mustjas kirsstomat “Fahrenheit Blues”, triibulised piklikud kirsstomatid “Artisan Green Tiger” ja “Artisan Pink Tiger” ning suures potis oranžikaskollane mustjate tripsude-träpsudega “Atomic Sunset”.
“Atomic Sunset” hakkab vaikselt värvi võtma
Meie pere lemmiktomat “Mandat”
Maast kõrgemal aga on kevad kulgenud nii nagu ikka — igakevadine rõõmustaja metstikk ehk must-kärbsenäpp traalib rõõmsalt pesa vahet ja pakub pauside ajal kauneid lühikontserte, rasvatihased ehitasid katusepleki all midagi põhjalikult ümber, koksides ja kolistades mitu päeva, ning rästad kougivad usinalt murust vihmausse.
Tikupaps
Ja õunapuud on erakordses õitevahus ning sumisevad viimased päevad lausa kõrvulukustavalt. Eile hommikul seisin pikalt nende all ja lihtsalt kuulasin ja imetlesin.
Peenarde hetkestaariks on mustad tulbid ja murtudsüda. Viimane on see aasta eriti lopsakas ja kaunis.
Tulp “Queen of Night”
Harilik murtudsüda “Valentine”
Lembeliilia
Ka peenrakaste saan nüüd tasapisi jälle täitma hakata. Kuumaasikad võtsid kohad sisse, porgand sai uuesti külitud ja istutamisjärge ootavad maitsetaimed, kurgid ja oad.
Ahjaa … Ja toas on ka vahepeal asju toimunud. Pärast kaht aastat poputamist ja ootust otsustas justkui õues toimuvale uputusele lohtutuseks õide puhkeda mu uhke lembeliilia. Pilt ei suuda ilmselt edasi anda, kui üüratusuured need valged õiepallid on. Kaunitar, keda võib imetlema jäädagi!
Ja et lootusrikast valget veelgi enam oleks, tõin köögiaknast avanevat vaadet kaunistama ühe valge amplipilve — tõsiküll, mina kasutan ampleid ebasihtotstarbeliselt ehk topin nad hoopis ämbrisse. Mis teha, kui maitse on selline imelik, et üles riputatud amplid kohe kuidagi ei meeldi.
Ehk hakkab nüüd tasapisi aias normaalsus taastuma ja edasine hooaeg pakub ootamatuste osas ainult rõõme, mida oleks heameel jagada. Üks rõõm juba saabus — õhtul akendele kardinaid ette vedades märkasin aia kohal nahkhiirt edasi-tagasi sööstmas, olengi temast puudust tundnud.
Kui nüüd siil ka veel välja ilmuks, siis võiks vist tõdeda, et kõik on täpselt nii kuis peab ja paremini veelgi.
Kaia-Leena aiatoimetusi saad jälgida ka tema blogis.
