Eva Luigas soovitab umbrohtudega võidelda ikka kondimootorit käivitades

„Mida aeg edasi, seda pehmemaks ja niiskemaks muutuvad siinsed talved. Veidi hellikutele püsitaimedele see ei meeldi. Ainsad, kelle elu kogu aeg nagu õilmitseks, on umbrohud! Umbrohud on kohastunud ekstreemsetes tingimustes ellu jääma, seetõttu neid umbrohtudeks nimetataksegi,” ütleb Maakodu tegevtoimetaja Eva Luigas.

Kuidas neist tüütutest tegelastest lahti saada?

„Aus vastus on, et ega päris lahti ei saagi. Tuleb nende hingeelu tunda ja õppida nendega koos elama. Esmalt soovitan mitte hellitada lootust, et kusagil on olemas mingi taim, mille aeda istutamise või mille seemnete külvamine imeväel kõik umbrohud välja suretab. Samuti ei maksa igavesti loota umbrohtunud maapinna aiakangastega katmise peale, sest kui kogemata kangast vigastada, hakkavad nad tekkinud avast vohama, nagu ka taimede juurekaela ümber tehtud aukudest. Aga tõsi ta on, et juuretõkkekangad annavad mõneks ajaks rohimispuhkust ja kui juurumbrohtudest korralikult puhastatud maale vähemalt 5–7 cm koorepurumultšist kiht laotada, ei ole kangast vahele vajagi ning peenra edasine hooldus on üsna lihtne. Kord või kaks kuus tuleks siis igaks juhuks kullipilgul peenrad üle vaadata ja juhuslikult tärganud hädised seemneumbrohud välja noppida.

Seega soovitan umbrohtudega võidelda ikka kondimootorit käivitades — juurumbrohud (naat, orashein, võililled, ohakad jne) tuleb halastamatult välja kaevata ning seemnetega levivad umbrohud võimalikult varases arengustaadiumis ära rohida. Neile annab ka kõplamine surmahoobi, eriti siis, kui päike neid veel hiljem närtsitada saab.”

Lühendatult Maalehe erilehest Aed Ja Ehitus.