1. Milliste sõnadega ennast tutvustaksid?
Huh. Arvan, et olen pigem jälgija tüüp.

2. Kust kõik alguse sai ja mis on teinud sinust selle, kes oled?
Arvan, et kõik sai alguse kodust ja lapsepõlvest. Asjade visuaalne ja emotsionaalne pool on mulle alati korda läinud. Oma esimesed titeea mälestused on mul elutoa punaste moonidega kardinatest, millel päikesejänesed Donna Summeri diskomuusika taktis tantsu lõid.

Isal oli suur plaadikogu ja ema oli hea stiilitunnetuse ning värvitajuga. Kuna mul olid üsna noored vanemad, siis võtsid nad mind alati kõikjale kaasa. Nõnda käisin lapsena läbi paljud Tallinna kunagised kaunilt kujundatud tipprestoranid ja ahmisin sisse seda ilu, mis muidu nii hallis keskkonnas eredalt silma paistis. Sellepärast vist selline nõukogude glamuur mul siiani kusagil kuklas tuksub.

Elukutse valikule sai saatuslikuks keskkooli ajal tehtud kutsesobivustest. Sealt tulid tulemusena välja vaid kaks eriala: kirurg ja sisearhitekt, mõlemad ruumilist mõtlemist vajavad. Kuna verd ma kardan, siis ei olnudki mul muud valikut.

VSpa hotell, foto Rene Türk

Järgmine suur muutus minu elus oli kindlasti Eesti Kunstiakadeemiasse, tollasesse ERKI-sse, sissesaamine. Seal ootas mind ees kamp lahedaid saatusekaaslasi. Meil oli eriliselt tore väike kursus ning ainult tõelistest korüfeedest, tänapäeva mõistes staaridest, koosnev õppejõudude armaada, kes igaühega meist personaalselt ja hiliste õhtutundideni tegeles. Toivo Raidmets, Vello Asi, Leila Pärtelpoeg, Emil Urbel, Jaan Elken, Pille Lausmäe, Kaido Ole, Leonhard Lapin, Mari ja Kaarel Kurismaa jne, jne. See oli tõeline luksus, lihtsalt uskumatu kaader kellelt õppida. Ja ma olin usin ja õppisin ka.

3. Kuidas on möödunud sinu loomingulised aastad sisearhitektina?
Eks ikka pidevas arenemises. Olen seda tööd teinud veidi üle 20 aasta, millest viimased 11 aastat toimetame koos kolleeg Aet Seirega sisearhitektuuribüroos nimega A3.

4. Milliste raskustega oled silmitsi seisnud ja kas on asju, mida oleksid soovinud teada juba karjääri alguses?
Eks sellel erialal on erinevaid suuremaid ja väiksemaid väljakutseid igas päevas. Oluline on võita kliendi usaldus ja see ongi tegelikult kõige peenem keemia, millega päevast päeva kokku peab puutuma. Samuti on sisearhitekti roll ka aeg-ajalt motiveerida ja suunata kogu tiimi. Rõõmus ja positiivne ehitaja, objektijuht, elektrik, maaler on väga suur väärtus, kuna kõik töötavad ju parima lõpptulemuse nimel.

Ja kokkuvõttes võib-olla ongi hea, kui kõiki asju alguses ei tea, muidu äkki oleksingi mõne teise eriala kasuks otsustanud.

180° restoran, foto Terje Ugandi

5. Kas on välja kujunenud efektiivne töörutiin?
Minu rutiin seisneb vist selles, et ärkan ja alustan hommikut üsna varakult ning kindlasti on mul laual nn to do list ehk nimekiri asjadest, mis vajavad päeva jooksul tegemist ja mille katsun igaks õhtuks läbi kriipsutada. Samas on sisearhitektuur ikkagi loominguline töö ja siin ei saa kõike ainult efektiivsusega mõõta.

Aja jooksul olen muutunud kindlasti otsustavamaks. Oluline on, et pisikesed teemad ei kuhjuks ja oleks pidev ühtlane tegutsemislust. Eriline rööprähkleja ma samuti ei ole ja kui vähegi õnnestub, siis teen asju järjest, mitte paralleelselt. Samas olen kõige tõhusam just siis, kui mul on palju tegemist.

Pärast tööpaeva lõppu ja vabal ajal ma aga projekteerimisega ei tegele, kuidagi meeldib selline klaar hoiak, et kui olen kontori ukse sulgenud, siis võtan aega endale.

6. Kas mõtled tööd tehes keskkonnasäästlikkusele?
Ikka mõtlen. Üks keskkonnasäästlikumaid tarbimisviise on kindlasti taaskasutus, sest need asjad, mis niikuinii juba olemas on, ei saa enam rohkem loodust koormata, kui nad seda juba teinud on. Seega olen nii mõnelgi objektil vahetanud diivanitel ja toolidel kattekangaid või kasutanud ära renoveeritaval objektil juba olemasolevaid materjale ning lahendusi.

Arvan, et säästlik on ka teha valikuid, mis on ajas kestvamad ja vabad igasugustest hetkeemotsioonidest ja trendidest. Mulle isiklikult meeldivad väga interjöörid, mida iga viie aasta pärast ei pea välja vahetama või suuremas mahus uuendama, vaid mis suudavad ajas püsima jääda ja isegi väärikamaks muutuda.

Tekero salong, foto Kalle Veesaar

7. Mis või kes inspireerib?
Tegelikult ei ole ma sellest teemast kunagi päris täpselt aru saanud. Arvan, et inspireerib kõik — elu ise. Inspiratsioon lihtsalt ühel hetkel tuleb ja siis on tunne, et kõik asjad loksuvad oma kohtadele. Kindlasti on selleks tulemiseks aga vaja aega ja keskendumist. Eks loodusest, mõnest heast raamatust, filmist, näituselt või reisilt saadud meeldiv emotsioon aitab muidugi ka kaasa.

8. Milline on suurem eesmärk? Mis on see, millega soovid meelde jääda?
Inimestel, kellel on kirg selle vastu, mida nad teevad, on kindlasti suurem võimalus ka tulevastele põlvedele silma jääda kui nendel, kes lihtsalt trende järgivad. Loodan lihtsalt, et minus see kirg säilib.

9. Kuidas elab meie sisearhitektuur ja kas on põhjust tunda muret või rõõmu?
Sisearhitektuuri pärast nüüd küll muret tundma ei pea. Arhitektuurikeskkond meie ümber läheb iga hetkega üha põnevamaks ja kaunimaks. Kuna me kõik muutume ka ise järjest nõudlikumaks, siis võib-olla seetõttu ei oska seda ilu mõnikord lihtsalt tähele panna.

10. Milline oleks sinu soovitus algajale kolleegile?
See muidugi on individuaalne, aga soovitaksin proovida saada töökogemust mõnes tegusas büroos. See annab erialast aimu ja näeb ka kiiremini seda poolt, mis üksi üritades kordades rohkem aega võtab. Minu esimene töökoht oli Meelis Pressi büroos ja see oli kindlasti kasulik kogemus, sain kohe mahukaid objekte teha ja seetõttu arenesin väga suure kiirusega.

Töö tegemiseks kasutatav projekteerimistarkvara tasub endale korralikult selgeks teha, see teeb edasise elu kindlasti mugavamaks. Ja ei tasu ära unustada, et elus on ka muid asju peale sisearhitektuuri.

Diivan Eduardo (Rasun), foto Terje Ugandi

11. Lemmikobjekt enda loomingust?
Lemmikuks on alati see, mis parajasti laual.

Kui aga mõelda, mis sellised meeldejäävamad tööprotsessid on olnud, siis üheks selliseks oli Kamjo mööblikollektsiooni väljatöötamine. Sinna sai koos kolleeg Aet Seirega väga palju energiat suunatud ja lõpptulemus oli ka endale üllatavalt äge. Kui lõpuks Rootsi mööblimessil suurt Kamjo boksi üles seadsime ja naabriteks olnud jaapani disainerid meid kiitmas käisid, siis oli see väga mõnus tunne. Ja muidugi loodan, et see kõige kõigem ikka alles tuleb.

Artikkel ilmus esimest korda Moodsa Kodu printväljaandes mais 2021.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid