Ma saan aru, et elurikka aia loomine oli Su teadlik valik. Räägi, kuidas Sa selleni jõudsid.

Teadlik valik on see juba lähtuvalt minu elukutsest. Ma ei ole ju tavaaiapidaja, vaid professionaal, maastikuarhitekt. Rajada tahtsin ma eelkõige ilusat aeda ja sellist aeda, kus ma saan katsetada igasuguseid taimi. See, et ta ajapikku on kujunenud elurikkaks, tuleneb sellest, et taimed, loomad, linnud ja putukad on ta omaks võtnud. Nüüd oskan ma järjest rohkem neid ka tähele panna ja soodustada nende elu, kes mulle meeldivad.

Pidid Sa millestki loobuma oma aia loomise käigus?

Naljaga pooleks võib öelda, et ma loobusin välisreisidest ja igasugusest vabast ajast ja võimalusest aias lõõgastuda. Aga see on ainult professionaalne kretinism, ei midagi muud.

Mis see Sulle annab, et Sa oled oma välisreisid ära jätnud ja kogu oma vaba ja töise aja veedad siin aias?

Esiteks ma olen aiahull. Kui ükskord on sõrm juba aiandusele antud, siis enam pääsu ei ole. Siis kogu aeg kaobki aeda. Samas on hea aias näiteks arvutist puhata!

Teiseks, aias töötamine annab mulle väga palju iluelamusi. Ma olen ka esteet, mitte ainult looduse sõber.

Kolmandaks — kõik need taimed, loomad, linnud, keda ma olen tundma õppinud elu jooksul, need muutuvad ju lausa sõpradeks-elukaaslasteks. Neid ja nende elu on lõpmata põnev jälgida. See annab väga palju tagasi.

Milline on liigirikas aed?

Liigirikas? Ma pigem ütleksin elurikas aed. Siin on hästi vähe muru ja siin on ruumi paljudele teistele olenditele ka peale inimese. Minu aias on palju looduslikke puid-põõsaid ja niidutaimi.

Kas on lihtne elurikast aeda luua? Kas igaüks saab sellega hakkama või on siin vaja erialast haridust?

Oleneb, kus ja kuidas. Ühest küljest on vaeva vähem, teisest küljest on vaeva rohkem. Erialane haridus ei tule kahjuks, aga igaüks, kes vähegi tahab, saab vastavalt oma võimetele ja huvidele sellega tegeleda küll. Tulemus peab talle endale meeldima ja loodetavasti mõnele linnule ja putukale ka.

Kas on mingid kindlad eeldused, milline aed peab olema?

Oluline on, et sa kõigepealt, enne kui midagi tegema hakkad, õpid tundma oma aeda või krunti. Minu erialal öeldakse, et kuula paiga vaimu. Ei pea ju vägisi kõike maad parandama ja kuivendama ning kõiki asju tegema, mida tavaliselt aiapidamisel tehakse, vaid võib lähtuda sellest, mis sul juba kohapeal olemas on.

Kui ma tahan nüüd endale hakata looma sellist aeda nagu Sinul, siis mis on need kolm asja, millest ma alustama peaksin?

See on hästi lai teema. Kõik oleneb sellest, kuhu sa seda aeda looma hakkad. On see linnaaed, või maa-aed või looduslik krunt? Viimasel juhul võibolla polegi eriti palju vaja teha. Lihtsalt hoia seda mis ilus ja väärtuslik ja hoolda seda, mis vajab hooldamist. On sul vana taluaed, seal on jälle omad väärtused ja probleemid — suured puud, palju naati! Mõlemal juhul kehtib kuldreegel — kuula paiga vaimu! Ja kui ise üldse taimi ega ei elusloodust ei tunne — küsi nõu targematelt.

Linnaaed võib sageli olla väga pisike ja enamuses koosneda sillutatud pindadest. Kuid ka siin annab elurikkuse heaks midagi teha.

Tegelikult on palju asju, mida võib jätta vähemalt mõnda aega tegemata. Näiteks jätta muru niitmata teatud kohtades, lasta mõnel aianurgal metsistuda. Las võsastub natukene, siis näeb, mis seal ise kasvada tahab. Jätta mõni oksahunnik koristamata või mõni vana puu maha võtmata, kui see otseselt ei ole sulle pähe kukkumas. Jäta kasutamata putukamürgid ja umbrohumürgid. Lihtne ju, ära tee! Aga võib juhtuda, et kõige selle tulemusena tekib aed, mis enam aiaomanikule ilus ei tundu. Rammusal maal hakkab näiteks vohama naat ja nõges, edasi lehtpuud — saar ja vaher, pajud. Lõpuks kasvab sinna kuusik. Ma tean selliseid aedu ka, kus astud õue ja ongi mets ja võsa. Ei ole isegi niitu. Selline asi on ka võimalik.

Aga kui see päris ei meeldi?

Siis läheb juba keerulisemaks. Tuleb rohkem aega pühendada, huvi peab olema. Tuleb tundma õppida erinevaid taimeliike, loomaliike, linnuliike, putukaid.

Võtame lilleaasa, mida paljud ihkavad endale rajada, ükskõik kas siis linnas või maal. Esimene asi –millise mullaga on tegemist? Vanale kartulimaale ei saa rajada lilleaasa või kui, siis võilille-aasa. Aasa saab rajada eelkõige kehvale liivasele, kuivale, kruusasele maale. Sellise mulla tunneb ära nende taimede järgi, mis seal kasvavad. Kui aga botaanilisi oskusi napib, võib jätta muru suvel niitmata ja vaadata, mis siis juhtub. Kui sügiseks on taimestik põlvekõrgune, siis on tegemist lahja maaga. Kui hein on rinnakõrgune või üle pea, siis on rammus maa ja sellele peab teistmoodi lähenema.

Sinul endal on selline kena lilleaas. Kuidas Sa sellega alustasid?

Mina alustasin ülesküntud põllumaast. Kõik põllu-umbrohud said siit välja rohitud ning maa tasandatud. Sügisel korjasin ümbritsevatelt niitudelt lillede ja kõrreliste seemneid ja külvasin maha. Maja ehitamisel tuli maad üles kaevata, sealt päästsin mättaga taimi. Külvasin aasale ka üheaastaseid taimi — mooni ja rukkililli, alguses olid nad ilusad, hiljem kaovad ära. Üldiselt külvid õnnestusid hästi ja kui alguses oli aas väga erinev igal aastal, siis nüüd on ta suhteliselt stabiilne nii liikide kui õitsemise osas. Ainult kui mõni aasta rohkem sajab, siis on taimestik kõrgem ja kui vähem sajab, siis madalam.

Kas on ka selliseid hästi pirtsakaid taimi? Ökoloogid näiteks ütlevad, et nurmenukk ei taha seemnest kasvama minna.

Seemnete tärkamiseks on ülioluline, et seeme oleks värske. Mõni seeme tuleb kohe pärast korjamist maha külvata, aasta pärast ta enam ei tärka.

Kasvama minek sõltub ka sellest, kas liigid on valitud vastavalt mullastikule ja niiskusoludele. Väga lollikindlad liigid on härjasilm, kurekatel, kollane karikakar, raudrohi ja ka nurmenukk. Minul vohab ta siin igal pool, aga võib olla on ta lubjalembene, sest minu maad on lubjarikkad.

Rääkisime alguses natukene ka sellest, et mitte kasutada putuka- ja umbrohutõrjet. Aga aednik paneb endale ploomipuu kasvama ja lehetäi tuleb sööb kõik lehed ära.

Aedniku elu on pidev võitlus loodusega. Seda teab igaüks, kes on aeda pidanud ja ainult sinisilmne algaja võib arvata, et ta suudab kõige ja kõigiga elada täiuslikus harmoonias. Aga mis puutub lehetäisse, mis on kõige tavalisem kahjur aias, siis noortel puudel ja põõsastel peaks teda tõrjuma küll. Seda saab teha väga leebete vahenditega, rohelise seebi lahusega pritsimisest piisab. Suurtel puudel ei ole lootustki neist lahti saada, vaid peab ootama kuni tulevad lepatriinud ja kiilassilmad, kes söövad lehetäid ära. Seda nad ka teevad, kui kangeid putukamürke aias ei kasutata.

Kuidas Sa soodustad lepatriinu ja kiilassilma tulekut?

Ma lihtsalt loodan, et nad tulevad. Kui aia taimestik on liigirikas, siis reeglina on seda ka putukafauna. Ka osa linde sööb tõuke ja kahjureid.


Kui sa siin peenraid rajad, kas on mingeid võtteid, mida sa kasutad peale rohimise?

Ma multšin alati äsjaistutatud taimi. Mul on siin mereheina ja meremuda saadaval. Saab multšida ka koorepuru ja niidetud heinaga. Kõik need vahendid rikastavad mulla elustikku ja soodustavad vihmausside tegevust. Aiamuld peaks ka olema elurikas, millele võib-olla paljud ei mõtle. Näiteks ma vihkan mullafreesi, sest see teeb vihmaussidest hakkliha.

Miliste teadmiste või oskusteta ei saa aiapidajaks hakata?

Kõik aiapidajad õpivad töö käigus. Töö ongi kõige parem õpetaja, mida ma võin pika pedagoogilise kogemuse põhjal öelda. Minu kõige parem õpilane on minu naabrinaine, kes mul aeg-ajalt abiks käib ja kes on minu kõrvalt hästi palju võtteid õppinud.

Peab tundma taimi ja nende iseloomu ning käitumist aias. Peab teadma, mis tööd võib jätta tegemata, ja mis tööd tuleb kindlasti õigel ajal teha. Näiteks tuleb ohtrate isekülvide vältimiseks nii mõnelgi kaunil aiataimel seemned enne pudisemist ära korjata. Kastmine — kuidas kasta, millal kasta, keda kasta, kui palju kasta. Teadmisi saab omandada ka kursuste käigus ja raamatuid lugedes, mida ma ka soovitan, aga töö ja oma (sageli valus) kogemus õpetab üldiselt kõige paremini.

Taimede valiku osas peab ka natukene mõtlema. Kas sul on mingid põhimõtted, kuidas Sa valid, mis taimed Sa kõrvuti paned?

Esmane põhimõte on see, et vali taim kasvukoha järgi. Ära püüa kasvatada taimi, mis sulle küll väga meeldivad, aga mis ei sobi sinu mullastikuga. Näiteks ei kasvata ma lubjarikkal loopealsel rododendronit, sest rododendron kasvab hästi liivasel ja hapul maal. Männimetsa all näiteks. Üldiselt ma katsetan palju, sest paljude aiataimede kohta ei ole teada, mis talle meeldib. Looduslike taimede puhul uurin, et kuidas nad käituvad lillepeenras. On palju looduslikke taimi, mida saab edukalt püsikuna kasvatada rammusal mullal ja lähevad väga ilusaks, näiteks meie looduslik kuldvits. Aga osa taimi lähevad vohama ja kukuvad pikali, sest nad ei ole harjunud nii heade tingimustega. Looduslike püsikute kohta on õnneks kirjutatud raamatuid Eesti autorite poolt. Võta ja loe!

Mis taimed aga kõrvuti panna, nii et oleks ilus ja hea kooslus takkapihta — see on juba kunst, mis nõuab palju kogemusi ja head silma.

Olid Sul endal mingid sellised aedniku harjumused või teadmised varem, mida Sa oled ümber vaadanud oma kogemuste käigus?

Mina alustasin õppides õnneks üsna puhtalt lehelt. Mul ei ole vanaema taluaia kogemust ega sissejuurdunud harjumusi ja tõekspidamisi, mida sageli märkan nii oma õpilaste kui klientide juures. Paljud neist traditsioonidest pärinevad kaugest mõisaajast — ja mõisa aiast. Näiteks põhimõte, et lillepeenras peab olema iga taim eraldi ja taime ümber peab olema must muld. Või tahetakse sirelid ilmtingimata lõigata puudeks, mitte lasta neil põõsana olla. Ja siis on mitmesuguseid uskumusi. Näiteks, et kui vihmauss labida või mullafreesiga pooleks lüüa, siis mõlemast otsast kasvab uus vihmauss. Aga ei ole nii, vihmauss sureb ära.

Kas Sa niidad ka või pead muru oma aias?

Muru on mul peamiselt aiateede katteks, sest taimede vahel on ju vaja liikuda. Kuna ma eriti ei viitsi niita ja mul on mootoriga käsimuruniiduk, mida peab lükkama, siis ma niidan nii vähe kui võimalik.

Kõik muu, peale peenarde-istutusalade, on looduslik niit. Kuid sedagi peab kord aastas niitma. Mõnel aastal, kui on hästi kuiv ja kõik ära kõrbeb, siis ei ole tarvis. Aga üldiselt võtan töö ette augustis, mõnikord ka septembris või oktoobris. Lisaks niitmisele tuleb hein ka kokku riisuda ja ära viia, et niide järgmise aasta õitsemist ei lämmataks. See on üsna töömahukas suure krundi puhul. Kui loomi pole, kes heina söövad, tuleb niide kompostida.

Kas Sa kuidagi ka hoolitsed oma taimede eest, kas Sa väetad neid?

Kuna mul on olnud lambad, siis on olnud kõvasti ka lambasõnnikut. Lisaks teen aiataimedest komposti. Nii et väetan peamiselt looduslike vahenditega. Väga hea väetis on muide ka inimese uriin, kui seda lahjendada veega umbes 1:10. See annab väga suure hoo sisse paljudele väetist armastavatele aiataimedele (roosid, elulõngad nt). Uriinis on nii lämmastikku, fosforit kui kaaliumi (N-P-K), aga kontsentreeritud kujul ei soovita kasutada, kõrvetab taimed ära.

Mille järgi Sa aru saad, et nüüd on vaja väetist panna, või teed seda regulaarselt?

Eks ma tunnen oma taimi — mõni tahab rohkem väetist, mõni ei taha sugugi. Kui mõni noor taim on kuidagi kidur ja ei taha kasvama hakata, siis ilmselt on vaja kas vett või väetist või õigemini mõlemat. Loodusliku niidu puhul kehtib aga, et seal ei tohi mitte mingil juhul väetada, sest et siis soodustad vaid umbrohtude kasvu.

Sa räägid, et sa näed palju vaeva oma aiaga. See annab sulle palju ja Sa veedad siin palju aega. Kas selline laisemapoolne inimene, kes tahab elu jooksul reisil ka käia, kas tema saab kuidagi lihtsama vaevaga hakkama?

Ikka saab. Nagu öeldud, mõne asja tegemata jätmine võib aia elurikkust oluliselt suurendada. Aga päris hooldusvaba aeda ei ole olemas. Ka n-ö metsikus aias peab lõpuks ikkagi tööd hakkama tegema. Kas siis heina ära niitma või võsa raiuma või mõned puud maha võtma. Paljud istutavad taimi kõrge heina sisse ja loodavad, et need saavad seal ise hakkama. Üldjuhul jäävad nad kiduma või sööb keegi nad ära. Aiataim vajab alati hoolitsust. Kui aga on tegemist krundiga, kus on puud-põõsad olemas ja võibolla lapike niitu ka, siis võib vähem teha ja rohkem laiselda. Kui on päris mets, siis ei peagi eriti midagi tegema. Niidad rajad sisse ja kõik.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid