AIAHOOLIKU BLOGI | Kisub aina kevadisemaks
Nüüd, kui maapind on sulanud, saab peenraäärte lõikamisega tegeleda. Seda on praegu hea lihtne teha — hiljem, kui muru juured juba tugevamalt kinni on ja muruplats rohetab, on see töö palju vaevalisem. Korra tõmbasin muru ka rehaga üle, sest jäi teine talvise lume alla pisut pikana ja nüüd oli lamandunud kulu palju. Sammalt ka. Eks tuleb maa tahenedes taas üks õhutamine ja sambaeemaldiga väetisering ette võtta.
Ja kui viimati uhkeldasin söögilaua kaunite külalistega, siis nüüd andis loodus ise märku, et viimane aeg on talirestoranid lõplikult kokku korjata, sest lisaks minule kippus regulaarseid aialinnuvaatlusi teostama raudkulliemand. Tema huvid on minu omadest muidugi pisut erinevad.
Ka kass otsustas siin vahepeal aktiveeruda ja oma ülemaedniku kohustusi tõsiselt võtma hakata ning korrigeeris pisut mu lõvilõuakülvi, õnneks küll ainult osaliselt. Üks ees ootav töö ongi nende pikeerimine (kahjuks ülemaednikule selles osas lootma jääda ei saa, pean ise ära tegema). Kuumaasikad juba laotasin topsi laiali ning tomatid koguvad ka rammu.
Ja nagu ikka, sai lihavõteteks ka sel aastal oma aiast pärit kraamiga mune värvitud. Seekord sai versioone kolm. Ühe muna värvisin tumedate päevaliiliate ja musta petuunia kuivatatud õitega. Teise jaoks aga olin terve aasta vältel aiast kõikvõimalikku ettejuhtunud aiakraami kogunud ja selle kuivatatuna tallele pannud. Kolmas muna sai kuivatatud kraamile peenardelt pisut värsket lisaks. Kes arvab ära, milline muna millega värvitud on, teenib maailma kõige nutikama pühademunatuvastaja au ja kuulsuse nüüd ja igavesti.
Sünnipäeval tabas mind tõdemus, et mu hooliklus on ikka tõsine. Täditütar märkis, et tal oleks võõrasemade potti istutamiseks törts mulda vaja ja ma siis pakkusin lahkelt, et võin talle kaasa anda. Ja läksin tõin. Magamistoast. Nojah. Tuleb välja, et ma juba magan ka mullaämber voodi kõrval. Peaks vist ravi otsima?
Aga seni, kuni ravi pole leitud, naudin tärkavat kevadet. Viimase paari päikesepaistelise päevaga on aias silmarõõmu aina rohkem. Krookused on täies õies, mu tummetõmmu lumeroos trotsib uhkelt kevadisi tuuleiile, võrkiirised rullivad tasapisi oma õisi lahti ning lumi- ja märtsikellukesi on see aasta eriti rohkelt, krookustest rääkimata. Ja minu suureks rõõmuks märkasin täna esimest mesilast lumeroosi õitel toimetamas — nii tore oli soojemaid aegu tõotavat suminat kuulda!
Aga et nüüd üdini aus olla, siis pean lõpetuseks tunnistama, et ega ma kogu au edukalt edenevates aiatöödes enda kanda võtta siiski ei saa. Abiaednik on usinam veel, kui mina. Käib aina istutuspottide, reha, ämbri või kühvliga ringi ja ei laiskle hetkegi. Tänu talle on muru juba riisutud ja kompost peaaegu et sõelutud, eelmise aasta peenrasse jäänud porgandid üles võetud, kevadvetele tee tehtud ning käru ratta toimivus igapäevaselt testitud. Minul jääb üle vaid tubli töö tulemusi nautida!
Lähiajal tuleb (koos aednikemeeskonnaga) plaani võtta järgmised tööd:
*pikeerida lõvilõuad
*lõpetada peenraäärte lõikamine ja komposti sõelumine
*kasvuhoone uueks hooajaks puhastada ja valmis sättida
*hekk lõigata
*võtta ette samblatõrje
*vaarikate kuivanud varred maha lõigata
