Kuidas te sellise koduni jõudsite?

Annely: Punastest tellistest Lasnamäe tornmajas pole sugugi kehv elada, kui 14. korruse korter on avar, majaseinad poolemeetrised ja helikindlad, naabrid mugavalt anonüümsed ning pilvepiirini ulatuvatest akendest avaneb miljonivaade õhtupimeduses valgussärasse lülituvale Laagna teele, mis „Teneti” filmis superstaariks sai. Ent kui oled ise sündinud väiksemas linnas ja veetnud lapsepõlve oma majas, tekib mingil hetkel tahes-tahtmata soov suurlinna tuledest eemalduda ning iseenda väike maailm luua. Nii juhtus meil ja ka me eakaaslastest tuttavatel-sõpradel, kes pärast laste sündi üksteise järel pangast eluasemelaenu võtsid, et tüüpmajade korterid aiaga ühepereelamute või ridaelamubokside vastu vahetada. Käisime neil kõigil soolaleival, uurisime, imetlesime, võrdlesime ja hiljem arutlesime, millises uues kodus meie kahe lapsega perele tegelikult elada meeldiks. Nii läks mitu aastat, kuni mõistsime, et tegelikult vaimustas meid sümbioos erinevate kodude detailidest, sest igas oli miski, mis erutas, ent samas ükski nähtud valmislahendus ei köitnud sedavõrd, et soovinuks sinna hommepäev sisse kolida. Otsustasime, et kui juba tornist maapinnale laskuda, võiks koht, kus kolimiskastid lahti pakkida, olla elumuutust väärt.