VÄÄRT | Anna väsinud ustele ja akendele uus hingamine

Uksed ja aknad võivad muuta kogu maja üldist väljanägemist nii seest kui ka väljast. Uue maja ehitamisel valitakse muidugi uued uksed-aknad, ent kui kodu olemas, võib elamisele täiesti uue hingamise anda ka kerge renoveerimistöö. Vaatame lähemalt, mida võiks uste ja akende värskendamisel silmas pidada.

Halvas olukorras vana välisust ei pea tingimata välja vahetama

Enamikku vanadest ustest saab üsna vähese vaeva ja kulutustega nägusaks ning kasutamiskõlblikuks muuta. Pealegi on vanade meistrite valitud puit enamasti väga kvaliteetne ja seetõttu on paljud kahjustused vaid pinnapealsed.

Enne parandus- ja korrastustööde juurde asumist vii läbi ukse üksikasjalik ülevaatus. Pööra tähelepanu piitade, lävepaku, ukselehe, värvi, metallmanuste ja tihendite tehnilisele seisukorrale. Samuti hinda kahjustuste ulatust, iseloomu ja tekkepõhjuseid. Hilisema segaduse vältimiseks nummerda kõik lahti võetud osad.

Parandamisel kasuta sama liiki ja võimalikult sarnase kvaliteediga puitu. Samuti peab see olema vastava kuivusastmega – välisuksel mõned aastad varem langetatud ja välistingimustes aeglaselt kuivanud puit, siseustel sisetingimustes kuivanud puit.

Parandamine

Korras uks peab liikuma hingedel kergelt ja vaikselt ning sulguma kindlalt. Samuti pidama sooja ja müra – vanade uste juures see alati nii ei ole. Lisaks kulumisele ja pehastumisele on sage probleem halb sulgumine. Põhjuseid võib olla mitu: ajapikku kuhjunud värvikihid, ukse niiskusest tingitud paisumine ja väändumine, lahtised ja väsinud hinged, hoone vajumise tagajärjel toimunud uksepiitade nihkumine.

Piidad ja lävepakk

Tavaliselt on piitade enim kahjustunud piirkondadeks alaosad ja lävepakk. Piita parandades sae kahjustunud lõik põikisuunaliselt piidast välja ja asenda uuega. Kui piit on väändunud, proovi seda kiilude abil sirgeks ajada.

Siseruumides on lävepakkude kulumine normaalne nähtus ega peaks probleeme tekitama. Seevastu välisustel, mis peaksid olema võimalikult sooja- ja mürapidavad, on ka lävepakkude uuendamine põhjendatum.

Vanad aknad on väärt taastamist

Tihtipeale loobutakse vanadest akendest üsna kergekäeliselt ja tulemust vaadates selgub ikka: aknavahetusega on kaduma läinud hoone algne idee ja maja pale on muutunud kunstlikuks.

Vana akna restaureerimine on üsna aega- ja vaevanõudev, kuid tulemus on seda väärt. Jõukohane on see töö kõigile, kuid vilumus tekib siiski aastatepikkuse kogemusega.

Kindlasti peaks enne tööle hakkamist end kurssi viima töö spetsiifikaga ning kõige kindlamini saate aimu siis, kui külastate vastavasisulisi koolitusi ja töötubasid.

Vanade majade puhul näeme sageli, kuidas päikesepoolsel fassaadil värv kobrutab. UV-kiirgusest kahjustatud akendel on värv muutunud pudedaks ning ei paku raami puidule enam kaitset. Seejärel tekivadki puidukahjustused. Enamasti on kõige rohkem kahjustunud alumised raampuud.

Kahjustunud osad plommitakse või asendatakse detailide koopiatega.

Kui akendel on säilinud vana klaas, tuleks ka seda säilitada ja proovida uuesti kasutada. Autentsete klaasidega töötamisel tuleb olla ettevaatlik, sest need on väga õhukesed (u 2 mm, vahel isegi 1,5 mm) ning seetõttu haprad.

Mullide ja veidi moonutavate triipudega klaas on palju põnevam kui tänapäevane vabrikus tehtud ideaalse läbipaistvusega klaas. Vana klaas annab renoveeritud aknale selle päris algupärase ilme ja on osa ajaloolisest tervikust.

Vanade taluakende raamid tehti sageli õhemad kui tänapäevased. Põhjuseks see, et materjal oli kallis, klaas õhem ja kinnituseks ei kasutatud liiste, vaid kitti.

Liistudega võivad aja jooksul tekkida praod, mille vahelt pääseb vesi klaasi ja aknaliistu vahele, põhjustades niiskusekahjustusi.

Tihedalt pandud kitt ning seda kattev linaõlivärv nakkub hästi nii klaasi kui ka puiduga, kaitstes niiviisi raami niiskuse eest.

Säilitage vanad metallosad

Vanade akende remontimisel pöörake tähelepanu ka metalltarinditele – kremoonid, haagid, pöörad, sulused, nurgarauad jm aknaraamid koos autentsete metalldetailidega moodustavad ühtse terviku, seetõttu tuleks need kindlasti säilitada.

Eriti väärtuslikud on sepistatud metallosad, mis muudavad raami kindlasti veel unikaalsemaks.

Vanu kruvisid on samuti võimalik taaskasutada, kuigi sageli on need selleks kõlbmatud. Uute kruvide valikul tuleks lähtuda originaalidest. Need peaksid olema roostevabast materjalist ning miinuspeaga.

Üks vana ajaloolise akna tundemärk on profiilid. Nende kuju varieerub nii ajaliselt kui ka piirkonniti. Profiilide keerukus ja esinduslikkus sõltub väga palju objektist – mõisates suurejoonelisem, taluhoonetes lihtsakoelisem. Algul oli profiilide tegemine puhtalt käsitöö ning töövahendiks profiilhöövel.

Altminek uute akendega

Kõige lihtsam on vääratada, kui vahetate hoone esialgsed aknad uute vastu. Ka uskumatult halvas seisukorras vana aknaraamiga võib hea meister imet teha.

Kui võimalik, alustage renoveerimist ja sealjuures ka akende vahetust kõrvalhoonest. Sedasi saate ülevaate oma võimetest, omandate kogemusi ja ehk on ka võimalikke vigu lihtsam parandada.

Pahatihti on aga vana maja aknad juba eelmise aastasaja keskel või lõpukümnendeil korra välja vahetatud. Kui uuesti vahetuseks läheb, tasuks kaaluda akende originaalsuuruse taastamist ning uute, ajastule omase vormi ja jaotusega akende tellimist.

Milline oli akende esialgne suurus, saate teada aknaava serva uurides. Maja ehitamisel pandi akna servadesse tenderpostid, millesse seinapalgid otsapidi sisse tapiti. Aknaava laiendades jäeti enamasti üks tendripost alles – sealt saamegi kätte akna algkõrguse.

Tihti tehti tendriposti alla palgile märgid, kuhu tendripost tapiga sisse istutati. Nende märkide järgi saab taastada ka akna originaallaiuse.

Enne uute akende tellimist kaaluge erilise hoolega akna proportsioone ja jaotust. Õigete proportsioonide koha pealt oskavad nõu anda kõik arhitektiharidusega inimesed, aknajaotus aga sõltub ajastust, millal maja ehitati ning ka asukohast, sest piirkonniti ehitus­traditsioon pisut erines.

Allikas: Muinsuskaitseameti infovoldik „Välisuks. Ajalugu, parandamine ja värvimine”; Maakodu