12 olulisemat Tarbeklaasi vaasi, mis võiksid iga fänni kollektsiooni kuuluda
Suurim ja mitmekülgsem Tarbeklaasi kollektsioon asubki Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis, kuhu Tarbeklaasi lagunemise järgselt jõudis korralik, ligi 700 esemeline kogu, mis oli osa kunagisest tehase kollektsioonist. Aja jooksul on muuseum oma varasalve Tarbeklaasi loominguga veelgi täiendatud — näiteks 2016. aasta näituse “Kohalik ilu. Tarbeklaas” ettevalmistamise käigus otsiti juurde just varasemasse perioodi kuuluvaid esemeid, mis olid muuseumi kogus hõredamalt esindatud. Kogu väärtuslikumaks osaks on nagu paljude muude kollektsioonidegi puhul varasemad ja harvaesinevad eksemplarid.
Mis aga eestlaseid Tarbeklaasi juures köidab? Lobjakas usub, et kindlasti on teatava aja möödudes olnule tagasivaatamine seotud ümberhindamistega. “On ju tavapärane, et mingi aja tagant ja teisest aspektist vaadatuna paistavad asjad teisiti. Nõukogudeaegne olme ja sellega seotud kohustuslikkus on tänaseks unustatud. Tarbeklaas on olnud paljude tänaste kollektsionääride elu osa, paljud tunnevad selle ära selle ja tajuvad seeläbi end spetsialistidena juba puhtalt kogemuse pinnalt”.
Lisaks töötasid Tarbeklaasis muidugi suurepärased disainerid, kelle looming väärib igati au sisse tõstmist. Selle kõige kõrval on Lobjakas veendunud, et paljuski on tegu ka materjali võluga. “Klaas lihtsalt on ilus materjal, kui ta on puhas ja vähegi valgustatud ning hasardi tekkimiseks pole palju veenmist vaja.”
Minu küsimused, millised vaasid võiksid iga Tarbeklaasi fänni kogus esindatud olla ja mida üldse koguda tasuks, on muidugi ääretult subjektiivsed. Rahalist väärtust oksjonimaastikul kujundab nõudlus ja mitmed tundmatud faktorid. Lobjakas toob aga ETDM-i kogust pärlitena välja 12 objekti, mida võib ehk meie disainiajaloo aspektist väärtuslikemaks, märgilisemateks või põnevamateks pidada.
1.) Maks Roosma 1955. a. kujundatud vormid E-101 (pildil) ja E-104, mis olid dekoreeritud erinevate autorite poolt loodud mustritega. 1960. aastate alguses lisandus toodangusse ajastuspetsiifiline ühe õie vaas.
2.) Ilusad näited on nii Ingi Vaheri krakleemustriga ovaalsed kui ka modernistlikumad vormid E-110 (pildil).
3.) 1960. aastate keskpaigast on tuntud Ingi Vaheri ja Helga Kõrge vabal käel niitdekooriga kaunistatud unikaalsed väiksed ümarvormsed ja pudelvaasid.
4.) 1970ndate algusest on eriliselt võluvad Pilvi Ojamaa lihtsa geomeetrilise vormiga sarjad Valli ja Jupiter (pildil).
5.) 1970ndate alguse klaasidisaini üheks põnevamaks ilminguks on ka Pilvi Ojamaa ogalised vaasid sarjast Kuljus.
6.) Eriti vaasirohkeks ja suurevormiliseks kujunes Tarbeklaasi toodang 1970. aastate teisel poolel. 1975. aastast pärineb Eino Mäelti veealust faunat meenutav Ama.
7.) 1978. aastal lisandusid Tarbeklaasi toodangusse Eino Mäelti disainitud sarjad Rock ja Aster (pildil).
8.) Olümpiaastal kujundas Eino Mäelt vaasi Mikk (1980).
9.) 1980ndate üheks tähelepanuväärsemaks seeriaks on Pilvi Ojamaa kujundatud sari Gondel (1984).
10.) 1980. aastate keskel kavandas Eino Mäelt Põhjaranniku sarja kuuluvad eri suurusega vaasid.
11.) Samasse aega kuulub Elve Tautsi legendaarne sari Kassikakk, mida leidub väga paljudes erinevates värvivariatsioonides.
12.) 1980. aastate lõpu üheks ehedaimaks näiteks on Tiia-Lena Vilde sari Sammal (1987).
Mida aga arvata Tarbeklaasi “öölastest”, mida haltuura korras öötundidel tehti ning mida Tarbeklaasi ametlikuks toodanguks pidada ei saa? Lobjakas arvab, et kui üldiselt on Tarbeklaasi toodang hästi identifitseeritav ja autorid teada, siis haltuurategemise saab panna valdavalt teostajate õlgadele. See oli nende võimalus. Ja see, mis siis valmis, muudab tänase pildi segasemaks. Selles osas võibki õlgu kehitama jääda, sest see on teatud piiridega küllalt kontrollimatu maastik.