Kuidas väärtuslikke klaasesemeid kodustes tingimustes õigesti puhastada?

Eesti Disainitähestikuga jõudsime T-täheni ehk Tarbeklaasini. Veel paar aastat tagasi tabas eestlasi tõeline Tarbeklaasi hullus ning vaaside hinnad kerkisid kõrgustesse. Leidsime arhiivist artikli, mis nüüdki kasulik.

Kui oleme soetanud endale hinnalise klaasist eseme, tekib kohe küsimus, kuidas seda väärtuslikku aaret hooldama peaks, et ilu jätkuks võimalikult kauaks. Nõu ja näpunäiteid annab ERMi konservaator Karoliine Bürkland.

Klaasesemete suurimaks vaenlaseks on vananemine, mida ei ole võimalik ei peatada ega tagasi pöörata. Küll aga võib seda õige hooldusega aeglustada.

Klaasi kui materjali vananemine ehk degradatsioon sõltub kahest faktorist: klaasi koostisest ja ümbritsevast keskkonnast. Kõige enam tekitab muret selline vananemisnähtus nagu mikropragunemine (crizzling), mida nimetatakse ka “klaasi haiguseks”. Peamiseks põhjuseks on kõrge suhteline õhuniiskus, mis meelitab klaasi koostises olevad aluselised elemendid klaasi pinnale. Aluseline pind seob endaga õhus olevat niiskust, mille tulemusel tekivad klaasi pinnale veepiisakesed. Kuivemas keskkonnas võivad veepiiskade asemel pinnale moodustuda aluselised kristallid. Lõhna poolest meenutab protsess tolmust äädikat. Selline vananemise protsess võib olenevalt klaasi koostisest aega võtta kas mitu sajandit või kõigest paar aastakümmet.

Mikropragunemisel eristatakse viit staadiumi:

• Kui klaas puutub kokku aluselise keskkonnaga (nt aluselise puhastusainega), võib selle pind häguseks muutuda. Kui ese paikneb kõrge (üle 55%) või madala (alla 40%) suhtelise õhuniiskusega ruumis, võivad sellele tekkida pisikesed piisakesed või kristallid. Klaas tundub libe ja limane. Pesemise käigus saab pinnale tekkinud aluselise hägu ja lima eemaldada. Kui aga säilitustingimusi ei muudeta, tekivad leelisetilgakesed 5–10 aasta pärast uuesti.

• Mõrade algus. Olukord näeb välja samasugune nagu esimeses faasis, kuid klaas jääb pesemise järel häguseks. Lähemal uurimisel võib klaasi sees märgata pisikesi hõbedasi kriimukesi.

• Läbiv mõranemine. Pisikestest kriimudest on kasvanud ühtlane kogu eset läbiv mõrade võrgustik.

• Edasiarenenud mõranemine. Mõrad on ulatuslikumad. Pinnalt pudenevad väikesed klaasihelbekesed ja klaasi pind on muutunud krobeliseks.

• Esmalt materjali pinnale tekkinud mõrakesed on kasvanud läbivaks mõranemiseks ning klaas ei suuda enam üheskoos püsida. Ese killustub tükkideks.

Nagu eelpoolgi öeldud, siis klaasi “haigust” ei ole võimalik pöörata ega peatada. Ainus, mida teha saab, on seda aeglustada, pestes selle pinnale tekkiva aluselise kihi maha ning hoides eset stabiilsetes tingimustes kuivas hästi ventileeritud ruumis. Nii tuleb klaasi pesta siis, kui see muutub häguseks.

Hägust ja justkui mõrakriimulist klaaseset käes hoides ei tasu aga kohe paanikasse sattuda. Tegu võib olla tugevasti kulunud või krakleeklaasiga, nagu näiteks Ingi Vaheri disainitud 1959. aasta vaasid.

Klaasi puhastamine

Olgu tegemist veinipokaali, salatikausi või vaasiga — kõiki tuleb kasutamise järel hoolikalt puhastada. Ka dekoratiivselt riiulitel seisvad klaasesemed vajavad vahetevahel lapiga üle käimist.

Eelistada tuleb käsitsi pesemist. Klaasi puhul on oluline valida neutraalsed või kergelt happelised puhastusained. Mida lühem on puhastusaine koostise nimekiri, seda parem — see tähendab, et ei mingeid lõhna- ega pehmendusaineid! Eseme võib panna puhastusainega rikastatud sooja vette likku ning seejärel hea pehme märja švammiga pind üle käia. Pudelite jaoks on olemas mitmes mõõdus harju. Lõpuks tuleb ese korralikult loputada ja kuivatada. ERMis kasutatakse loputamiseks deioniseeritud vett, sest see ei jäta klaasi pinnale mineraalainete kihti, mida näiteks Tartu kraanivesi lahkelt jagab.

Klaasi pinnal olevaid markerijälgi ja hinnasildi liimikihti saab eemaldada nii atsetooni kui ka etanooliga. Viimast võib muide ka pesuvette väikese sortsu lisada, et tõsta vee pindaktiivsust.

Kui aga klaasanumas on pikemat aega karedat kraanivett hoitud (näiteks lillevaasis), saab sellele tekkinud katlakivi sidrunhappe vesilahusega eemaldada. Olenevalt anuma suurusest piisab ühest-kahest teelusikatäiest sidrunhappe pulbrist. Lahusel võib lasta vastavalt katlakivi paksusele pool tundi või lausa paar tunnikest toimida. Seejärel tuleks ese eelnevalt kirjeldatud viisil pesta.

Kergelt tolmust eset saab kuiva mikrofiiberlapiga korrastada.

Klaasi liimimine

Kildudeks purunemine ei tarvitse tähistada klaaseseme eluea lõppu. Nimelt on võimalik spetsiaalse epoksiidliimiga see väga edukalt uuesti kokku liimida, nii et tulemus on püsiv ja silmale suhteliselt märkamatu. Sellest, kuidas klaasi liimida, saab lugeda ERMi blogipostitusest „Killud toovad õnne — klaasist puuviljavaagna restaureerimine“.

Allikas: Eesti Rahva Muuseumi blogi.