Anna-Liisa ja Timo elasid varem Tallinnas ja sealne elu oli neile igati sobilik, kuid juba ammu arutleti omavahel, et laste kasvatamiseks oleks maakodu palju parem koht. “Soovime oma lastele sama lapsepõlve pakkuda, mis meil endil oli. Saime palju õues mängida ja suvel süüa värskeid aedvilju otse oma peenralt,” ütleb Anna-Liisa.

2020. aasta alguses tekkiski variant kolida Anna-Liisa lapsepõlvekodusse ning võimalusest haarati kinni teadmisega, et korter vajab tõsist kapitaalremonti. Ehitusvõhikutena ei osatud alguses väga süvitsi mõelda, mida see endast kujutada võiks. Proovile pandi nii oma suhe kui ka oskused. Peale üheskoos korda kõpsitetud kodu ja kuudepikkust remonti sai aga selgeks, et koos ollakse targemad ja tugevamad, kui eraldi.

Korter oli alguses väga kehvas seisus ja tööd oli ees väga palju. Enne, kui ehitama oli võimalik hakata, tuli teha ka palju lammutustöid, kuid õnneks pakkusid abikätt nii pere kui sõbrad. Ehituse osas oli plaan võtta appi Anna-Liisa vend, kes ehitusest palju teab, kuid kuna ajastus oli kehv ja vend muude töödega hõivatud, tuli välja mõelda plaan B — leida ehitusmees, kes aitaks karkassi ja lagedega. Paar töömeest leitigi, kuid selgus, et nende jaoks oli see liiga raske objekt ja tehing jäi sinnapaika.

Fotod: Korter enne remonti ja remondi algetapis.

“Meie jaoks oli see isegi hea uudis, kuna ehitajad oleksid meile läinud väga palju maksma. Nii tuligi meil endal remont käsile võtta ja hakata koguma infot, kuidas alustada ja mida meil selleks vaja läheb. Õnneks oli vend meil telefoni kaudu abiks ja ka üks hea sõber, kes sai ka kohapeal abis käia. Elektritöö jaoks palkasime kohaliku mehe ja muud tööd tegime kõik ise karkassi paigaldusest vannitoa plaatimiseni välja. Lisaks meisterdasime ise kaks sisseehitatud kappi.”

Kõige keerulisemaks väljakutseks kogu ehituse juures oli koguaeg kohal olla. Kuna sellist projekti polnud noored varasemalt teinud, pidi igat sammu hoolega läbi mõtlema, et tööjaotus ja töökäik sujuvalt läheks. Muidugi tuli ette ka apsakaid, kuid õnneks olid olemas “tugiisikud”, kelle poole remondimuredega pöörduda. Suureks motivatsiooniks kodu ruttu valmis saada, oli peres kasvav üheaastane laps, keda Anna-Liisa ema igapäevaselt aidata hoidis.

Esimest korda käidi korterit vaatamas ”oma kodu” pilguga nüüdseks aasta aega tagasi. Kuna sel ajal elati veel pealinnas, siis käidi esialgu vabadel nädalavahetustel Peipsiääres toimetamas. Korter oli sissekolimiseks täiesti valmis viis kuud hiljem. Ehitada püüti võimalikult soodsalt ja saavutada minimaalsete vahenditega võimalikult hea tulemus.

53 ruutmeetril paiknevas korteris oli algse planeeringu järgi kokku kolm tuba, nendest keskmine läbikäidav. Esimene tuba avati esikuga, eraldiseisvad vannituba ja tualettruum otsustati ühendada ning köök avati elutoaga.

Kodu sisekujunduse osas oli visioon luua helge ja rahulik keskkond. Õige meeleolu aitas luua hele värv. Valgele aktsendiks lisati veidi meresinist ning sisutuse näol puitu ja naturaalseid toone. “Püüdsin suurema osa seintest sisse kolides valged hoida ja värvida vaid mõned üksikud kohad. Nüüd juba veidi aega sees elades on selgemaks saanud, milliseid seinu ma tegelikult värvida soovin ja olen juba mõne seina ette võtnud,” kirjeldab Anna-Liisa oma värvimisprotsessi. Paar seina veel ootavad uuendust ja nendel projektidel võib silma peal hoida jälgides noorte instagrami kontot Meieseitse.

Kõik sisustusalased muudatused püüti väga hoolikalt läbi mõelda ja juhuslikke kooslusi väga elamisest ei leia. Igal detailil on on oma põhjus ja lugu. Näiteks on magamistoa seinale värvitud kummuti taha kaar, mis meenutab Kreeka reise. Ümmargusi elemente võib läbivalt kohata mujalgi elamises.

Viimaste tegemiste seas sai kandilisele peeglile anda ümaram mulje. “Püüan kõik värvid, mustrid ja tekstuurid omavahel kokku viia ja hoida seda joont läbi terve kodu,” lisab Anna-Liisa.

Sisustuse osas oli kindel soov hoida kõik suured mööbliesemed valged ja kasutada võimalikult palju naturaalseid materjale ja puitu. Tänu mahukale garderoobile ja lastetoas sisseehitatud kapile ei läinud asjade lisahoiustamiseks suuri kappe vajagi ning sisekujundus jätab avarama ja õhulisema mulje.

Anna-Liisa on suur rotangmööbli austaja ja hoiab silma peal erinevatel taaskasutuspoodidel ja -lehtedel. Koju ongi üsna palju mööblit soetatud taaskasutusest — näiteks enamus lastetoa mööblist on saanud uue elu. Ära kasutati ka mitmed eelnevalt korteris olnud mööbliesemeid.

Näiteks vanast sektsioonkapi osadest meisterdati esikusse sisseehitatud kapp, lastetoa
sisseehitatud kapp ja garderoobiriiulid. Ka vana söögilaud on saanud uue hingamise.

Tänu sellele, et palju tehti remondi juures ise ära ning sisustati teise ringi mööbliga, siis hoiti kenasti ka remondilimiidist kinni, mis oli ca 20000 eurot — eelarve sisse mahtus kogu korteri ehitus karkassist plaatideni, maja katuse vahetus kui ka suuremad sisustuselemendid ja mööbliesemed. Enda jaoks arvutati välja ka erinevate tubade maksumused — näiteks köök koos tehnika ja mööbliga läks kokku maksma 1700 eurot. Isetegemisel ja loodust säästval mõtlemisel käib kaasas ka märkimisväärne rahaline kokkuhoid.

Vaata rohkem pilte kodust klikkides galeriil:

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid