APPI, me ostsime maja | Magamistuba on peale mitut ületapeetimist lõpuks valmis!
Kui mujal elamises said kõik seinad palkideni puhtaks võetud, siis magamistoa seinte puhul nii põhjalikku tööd ei hakanud ette võtma. Esiteks sellepärast, et köögi poolt oli soov säilitada vana puitvooder ning üle saja aasta vanad ukselengid, mis pidanuks jääma õigele asukohale. Tuba krohvima hakates oleks aga seinapind tõusnud üle ukselengi ning tulemus oleks jäänud veider.
Midagi oleks kindlasti vajadusel välja nuputanud, kuid sissekolimisega oli meil eriolukorra ajal nii kiire, et otsustasime vana tapeedi lihtsalt üle tapeetida. Saja tapeedikihi all oli soome papp ning selle all teiste tubade järgi oletades vana (aga üllatavalt hästi säilinud) linakiust tuuletõkkeplaat. Kuna mujal majas ei tundunud niiskusega ega muude kahjustustega probleeme olevat, siis eeldasime, et kõige päiksepoolsemas toas ehk lõunaseinas ei tohiks palk mingeid probleeme ega üllatusi peita ning seega jätsime seinad puutumata. Muidugi tundus alguses imelik mõte soomepapist seinad lihtsalt üle tapeetida, sest tänapäeval ei ole see just kõige tavalisem lahendus.
Foto: Magamistoa asemel oli eelmisel majaomanikul elutuba, mis nägi ka täitsa kena välja, aga sobis meile ilmakaare ja aiavaate poolest just ideaalselt magamistoaks.
Kunagi varem oli toa asemel olnud midagi elutoa laadset nagu eelneval pildil, kuid 12 ruutmeetrine ruum sobis meile rohkem magamistoaks. Lisaks oli tegu aiavaatega toaga ning kuigi meie ülivaiksel tänaval väga palju liikumist ei ole, siis varasemalt pealinnas suure magistraali ääres elades sai meil autost täiesti villand ja valisime magamistoaks maja kõige vaiksema ning linnulaulu- ja päikesepoolse ruumi.
Üks uks avaneb magamistoast kööki, teine vannituppa ning tegelikult on see ülimalt mugav asukoht, kui peaks öösel janu tekkima ja on vaja klaasi vett. Eelmises kodus asusid magamistuba ja köök ning samuti ka tualettruum üksteisest kõige kaugemates punktides ning nii pika jalutuskäigu peale kippus juba uni ära minema.
Magamistoa põrandad said kaetud samasuguse naturaalse õlivahatatud tammeparketiga, mis elutoaski. Seintele valisime kevadel remonti tehes heleda tapeedi ning päikesevalguses andiski see hea ja õhulise tulemuse. Sügisel ja talvel, kus päikest peaaegu ei olegi, ei hakanud see hele toon ruumis aga kuidagi elama ning mõjus halli ilmaga veel kuidagi eriti lahjalt, igavalt ja melanhoolselt. Kuna ruum ise on suhteliselt pisike, siis ka tumedad ja kärtsud värvid ei oleks asja väga päästnud. Korraks sai mõeldud lõheroosa tagaseina peale, kuid vannitoa kujundust arvestades oleks see olnud liiga teisest maailmast. Ja ausalt öeldes ei tulnud pikka aega mitte ühtegi ideed, kuidas see tuba rohkem elama panna.
Foto: Magamistuba peale esimest tapeetimist.
Lahendus saabus sealt, kust seda kõige vähem oodata oskasime. Kord ehituspoes käies hakkas silma üks Rootsi tootja Borastapeteri ajaloolise mustriga tapeet, mis on trükitud möödunud sajandi alguse kavandite järgi (täpselt sama vana, kui meie maja!) ja hind oli sel ka soodukaga täiesti ulmeline — kui muidu maksab rull ca 50 eurot, siis K-Rautas oli see vaid müstilised 12-13 eurot ja ei olnud kahju juba tapeeditud seina uuesti tapeetima hakata.
Tapeeditud sai vaid otsasein, muidu oleks tuba tumedama mustriga läinud ikkagi pimedamaks. Isegi selle ühe seinaga läks päevavalgust ruumis juba tunduvalt kaduma, seega ei saa heledate toonide võlujõudu tõepoolest alahinnata. Valgustus ei ole meil ka veel päris paigas. Puudu on öökapid ja öökapivalgustid. Hetkel täidavad öökappide rolli aiamööbli juurde kuuluv lauake ja üks vana Lutheri tool, mis tuli majaostuga kaasavaraks.
Tapeetimise juurde tagasi minnes tuleb tunnistada, et see töö on ikka üks jube töö. Kuidagi õnnestus mustrit kolmandast paanist alates valesti jätkata ja lõpuks tuli välja hoopis teine muster. Järgmisel päeval selge peaga vigu parandades selgus, et piisab, kui keepida üle vaid kolmas ja viies paan ning vähese materjalikuluga sai õnneks olukord lahendatud. Igal juhul loodame, et seda seina nii pea keegi üle tapeetida ei soovi, sest tapeetimine minu lemmikööde hulka kindlasti ei kuulu.
Uksepiirdeliistude järgi sai valitud ka kõrgemad põrandaliistud, lülitid-pistikud on portselanist ja elektrikule neid paigaldada ei meeldinud. Sellegipoolest näevad nad vanas majas lahedad välja ja plastiklüliti vanamoodsa tapeedimustriga just kokku ei sobiks minu arvates.
Sada aastat vana uks jäi kasutusse ja sai uue värvikihi, samuti sai viimisletud tsaariagne ahi antiikrohviga. Eelnevalt oli see värvitud ja võib-olla oleks piisanud üle värvimisest, aga kooruvatelt kohtadelt värvi eemaldades on lihtne nii hoogu sattuda, et lõpuks saab kogu värv maha võetud ja seda ebatasast õudust nähes oli selge, et parem oleks see siiski seguga siledaks tasandada ja krohvi teed minna. Algul oli hirm, et ehk valge krohv määrdub, aga magamistoas ei ohusta seda eriti miski ja alati on variant ka liivapaberiga määrdunud kohad maha lihvida, kui neid peaks tulevikus mingil põhjusel tekkima.
Ukse taha seina äärde mahtus täpselt ära üks rotangist voodipesukapp, mis on IKEA “limited edition” käsitööna valminud toode, ning mis oli igalt poolt otsa lõppenud ja nüüdseks vist ka tootmisest maas. Lõpuks õnnestus meil viimane leida kuskilt Soomest Turu IKEA-st.
Veel rohkem vaeva, kui ebaõnnestunud tapeetimistega nägin akendega ja aknapiirdeliistudega. Kuna maja asub miljööväärtuslikus piirkonnas, siis fassaadil tahtsime säilitada vanu aknapiirdeliiste, karniise ja muid dekoorielemente. Aknad paigaldati majast seestpoolt olemasolevasse raamistusse ja see tähendas muidugi ka seda, et seestpoolt viimistlust tehes ei olnud võimalik enam loodi kasutada. Piirdeliistud ja aknapõsed tuli teha silma järgi.
Järgmised suuremad projektid, millest loodan lähiajal juttu teha, on esik ja köök. Seoses koroonaga on tekkinud paljude materjalidega tarneraskused ja näiteks garderoobi ootan juba mitu kuud. Kumb enne valmis saab — seda näitab aeg!
