FOTOD | Uus ja põneva interjööriga restoran, kust leiab disaini, taaskasutust ja uudse viiruseid tapva õhupuhastaja
Restorani perenaine Kati Plaamus ütleb, et restorani avamine praegusel ajal oli omamoodi hulljulge samm, kuid oma loomult eelistab ta pigem kuulata südame häält kui teiste inimeste mõistlikke soovitusi. Kuigi hetkel on meelelahutus- ja toitlustusasutustel keerulised ajad, usub Kati, et alustavale ettevõtjale on ka rohkem võimalusi — jääb vabaks sobivaid pindu, saadaval on rohkem hingega töötavaid professionaalseid inimesi ning asju saab korraldada teistmoodi. Keerulised ajad panevad inimesi nutikamalt ja rohkem empaatiavõimega mõtlema ning tegutsema.
Ja eks pandeemia seab ka restoranikultuurile ja igapäevasele korraldusele omad reeglid — kõike seda on lihtsam organiseerida aga restorani loomise algetapis. Selleks, et kõik end hästi tunneksid, on ruumid maksimaalselt ventileeritud, lauad paigutatud üksteisest ohutusse kaugusesse ja kolme suuremasse ruumi jaotatud söögisaalid annavad paremaid võimalusi mugavamaks külastajate hajutamiseks. Mõistagi kannavad ka töötajad kas maske või visiire.
Mis puutub sisekujundusse, siis endise Fahle restorani sisu vahetati välja vaid pisut enam kui kuu ajaga. Sisekujunduse osas oli kindel soov saavutada ehtne prantsaslik tunnetus — et tulemus oleks soe ja värvikas, mitte põhjamaiselt karge, külm ja rahulik.
Kui tihti on enamike sisustuskaupade tarneajad vähemalt kuu aega pikad, kui mitte rohkem ning uut restorani tehes on tavaks kõik uuesti nullist üles ehitada, siis siin kasutati ära palju ka olemasolevaid võimalusi — vanale baariletile anti uus elu sametkanga ja dekoratiivsete liistudega ning uued riiulid keevitas kohalik ettevõte Lasnamäelt (Steel Furniture).
Uue ilme said ka vanad põrandad, kamin ja uksed. Sisustuses leiab maitsekalt kokkusobitatud uut ja vana — mõnusalt prantslasliku meeleolu loovad punased sametkattega toolid (Dan Form), aga ka korda kõpitsetud vanad veinikapid ja kummutid, mis leiti hea hinnaga Old Europe'i vanakraamilaost. Remonditöödel pandi Kati sõnul ka terve perega käed ise külge ja enne avamist tehti lugematu hulk tunde öötööd.
Oma osa on interjööris kunstil, mis tõotab iga mõne aja tagant vahetuda. Hetkel on väljas Huupi prantsuse kokakunstist ainest ammutanud maalid. Restorani üheks osaks saavad olema regulaarselt toimuvad kunstinäitused.
Aga miks üldse prantsuse köök? Kati peab end ise suureks Prantsusmaa fänniks ja prantsuse kööki kogu Lääne toidukultuuri aluseks. “Lisaks võrratutele maitsetele võib veel imetleda prantslaste suhtumist söömisesse ja toitu üldse. Pannes siia juurde veel prantsaliku atmosfääri ja sõbraliku teeninduse, tulebki kokku mõnus kombo, kus sooviksin ise olla. Eks tegelikult head asjad sünnivadki ettekujutusest, mida ise külalisena tahaksid näha. Ja ega Eestis just väga palju ehtsat Prantsuse toitu ja miljööd just ei leia.”
Nii menüü kui atmosfääriga on püütud luua muljet, et külastaja unustaks hetkeks, kus riigis ta on, ning lihtsalt kasutaks hetke nautimiseks.