Me ei tea veel, kui kaua COVID-19 pandeemia kestab ja mismoodi see mõjutab meie elukeskkonda pikemas perspektiivis. Praegu on õhus rohkem küsimusi kui vastuseid, näha saab vaid kiireid ja ajutisi lahendusi, mitte aga kaugemaleulatuvat ruumilist mõju. Proovin siiski pisut analüüsida, mis on toimunud ja millised väljakutsed meid veel ees ootavad.
Kuigi Eestis pole ruumiloome asjad igapäevaelus kaugeltki ideaalsed, on arhitektidel ja linnaplaneerijatel siiski ettekujutus kaasaegsest linlikust elamise viisist alati olemas olnud. Viimased paarkümmend aastat on veendunult kõneldud sellest, et linnad peavad olema tihedad ja hästi ühendatud selleks, et vältida äärelinnastumisest ning autostumisest tulenevaid keskkonnaprobleeme ja luua inimsõbralikku, sotsiaalse energiaga täidetud linnaruumi. Sotsiaalne stabiilsus eeldab, et elame mitut põlvkonda hõlmavates kogukondades, hoolitsedes ka erivajadustega inimestele ligipääsetavuse tagamise eest. Tegelikkuses näeme muidugi teistsugust pilti, kus kogukonnad eralduvad järjest selgemini nii sissetuleku, vanuse kui ka rahvuse alusel. Tallinn on uuringute järgi* kõige kiiremini segregeeruv Euroopa pealinn.
COVID-19 pandeemia on omakorda asunud ohustama ideed tihedast ja sotsiaalselt mitmekesisest linnast ning näidanud oma äraspidisel viisil hoopis äärelinliku eluviisi eeliseid. See on edumeelsetele arhitektidele-linnaplaneerijatele, aga ka keskkonnaseisundi ja kliima tuleviku pärast muretsevate teadlaste jaoks paras pähkel. Sest pandeemia võib olla sissejuhatuseks hoopis tõsisemale kliimakriisile, mida maailm suuresti ikka veel eirab.
