Kõige suurema (ligi 98%) kasuteguriga on elektriga kütmine, iseäranis elektriradiaatoritega, sest kogu toodetud energia tuleb soojusena tuppa. Elektriradiaatoriga kütmine pole küll soodsaim soojasaamise viis, ent kahtlemata kõige paindlikum variant, eriti kui elektrikütet annab kombineerida näiteks ahju- või kaminaküttega. Paindlikkus seisneb mõistagi tõsiasjas, et kui kaugküttevõrku ühendatud keskkütteradiaatorisse tuleb soojust tihtipeale just niipalju ja just sel ajal, nagu korteriühistus on otsustatud, siis elektriradikaid saab omanik alati ise reguleerida — kas, kui palju ja millal kütta.
Lõpptulemus sõltub soojustusest
Konvektortüüpi elektriradiaatoreid ei kasutataks nii massiliselt, kui nende kasutegur poleks nii hea. Kui keskkütte puhul sõltub kütmise kasutegur trassikadude suurusest ja sellest, milline on katlas kasutatav kütus ja kui efektiivselt see katel üldse töötab, siis elektrilise küttekeha puhul sääraseid kadusid sisuliselt pole. Ja kütmise tulemuslikkus sõltub pigem sellest, kui hästi maja on soojustatud, kas sellel on uued ja tihedad või vanad puitraamidega aknad jne. Elektriradiaatorite kasuks räägib ka asjaolu, et nende soetusmaksumus on suhteliselt väike. Samuti on neid lihtne paigaldada nii seinale kui ka põrandale.
Radiaatorid jagunevad kaheks — mehaanilise ja elektroonilise termostaadiga
Mehaanilise, releekontaktidega termostaadi iseärasuseks on klõpsumine, kui temperatuur alla seadistatud piiri langeb ja radiaator tööle rakendub. Mehaanilise termostaadiga radiaatoreid loetakse töökindlamaks näiteks toitepinge järskude kõikumiste puhul, ka nende hind on elektroonilise termostaadiga radiaatoritest 20–30% madalam. Nii mehaanilise kui ka elektroonilise termostaadiga radiaatorid on küllaltki täpselt reguleeritavad. Kui elektroonilised radiaatorid võimaldavad temperatuuri paika timmida 0,1-kraadise täpsusega, siis mehaanilised kütavad ruumi soojaks 0,5-kraadise täpsusega. Mõlema reguleerimisviga on niivõrd väike, et elanikel on seda poolt kraadi siia-sinna võimatu tajuda.
Taiplikkus toob kokkuhoiu
Elektrikütte seadistamisel uuri alati enne, kui suur on tarbimiskoha peakaitsme võimsus. Kui mõnes suvilapiirkonnas soovitakse näiteks kohandada suvila aasta läbi elamiseks ja kütta maja just elektriradiaatoritega, ei pruugi seal kohalikust elektrivõimsusest jätkuda.
Nii võtab 16-amprine peakaitse ära 10 amprit, kui kasutada juba ainuüksi ühte kahekilovatist radiaatorit. Kui soovitakse kasutada ka veekeetjat, triikrauda, kohvimasinat või pesu pesta, jääb 16 amprist ilmselgelt väheks ja majapidamise kaitsmed hakkavad end välja viskama. Lahendus on võrguettevõtjalt ampreid juurde osta või langetada valik teise küttesüsteemi kasuks.
Kui elektriradikaid targalt kasutada ja hoolikalt reguleerida, võib saavutada arvestatava elektri kokkuhoiu. Öeldakse, et kütet ühe kraadi võrra maha keerates õnnestub säästa 5% energiakulust.
Kui elektrikilbis on digikell ja selle juhe on veetud tubade elektripistikutesse, saab selle kaudu ka radiaatorite tööd programmeerida, näiteks reostaati keeramata annavad radiaatorid teatud kellaajal viis või kümme kraadi väiksemat kütet.
Eraldi reeglid kehtivad elektriradiaatorite paigaldamisel niisketesse ruumidesse, kus peab jälgima IP-kaitseastet. IP on number, mis näitab elektriseadme niiskuskindlust. Mida lähemal niiskusallikale radiaator asub, seda suurem IP-number peab olema. Tegelikult soovitavad spetsialistid vannitubades, tualettruumides ja dušinurkades kasutada ikka ennekõike põrandakütet, radiaatorid jäägu pigem kuivadesse eluruumidesse.
Üldiselt pole kütmise juures vahet, kas tegemist on puit- või kiviseintega või hoopis savikrohviga siseviimistletud majaga, pigem sõltub kütmise efektiivsus maja soojustusest. Ei maksa unustada, et kvaliteetne küte käib käsikäes kvaliteetse ventilatsiooniga, kusjuures uute majade puhul peab see niikuinii kohustuslikus korras olema. Üldlevinud arvamus on, et elektriradiaatoriga kütmine kuivatab liigselt õhku ja tekitab umbsed siseruumid, mis tervisele eriti hästi ei mõju. Säärane probleem oli eriti aktuaalne 1990ndatel, kui hakati massiliselt plastist pakettaknaid paigaldama. Elektriradiaatorite küttekehad põhinesid aga toona traatidest tehtud tennidel, mis soojenedes hõõguma hakkasid ja sel moel ruume kütsid. Praegu selliseid radiaatoreid üldjuhul enam kaubanduses ei liigu.
Kogus sõltub akende arvust
Radiaatorite kogus vali akende arvu järgi — iga akna all võiks olla üks. Arvesta ka sellega, et radiaatorkütte puhul ei saa niikuinii ruumi igasse punkti ühesugust temperatuuri. Kui ruumi suurus eeldab näiteks 2000-vatist küttekeha, on soojuse leviku ühtlustamiseks mõttekas paigaldada tuppa pigem kaks 1000-vatist või kolm 750-vatist radiaatorit — nii on kütmine tulemuslikum. Energiatarve sellest oluliselt ei suurene − ka siin kehtib põhimõte, et liidetavate järjekorrast summa ei muutu.
Elektriradiaatorite juures on kõige sagedamini rikki minev seade mõistagi termostaat ja nagu tänapäeval kõikvõimalike elektriseadmetega tihtipeale juhtub, tasub sellisel juhul kogu seade välja vahetada — remontimine osutub üldjuhul kallimaks. Et ruumis minimaalset temperatuuri hoida, vali kütteelement ikka selle ruumi suurusele vastav.
