Kui oled koju uut mööblit ostnud ja saanud tollist kätte just hiiglaslike tollimaksudega kokku 250 eurot maksma läinud kardinad, siis ei taha ju, et pere uus liige neist ribalad järgi jätab. Ja kardinaid tellides ju ei mõelnud ka, et milline disain võiks kassipojale sobida, sest siis veel kassi majas ei olnud. Igal juhul praegused tupsukestega kardinad on täpselt sellised, mis lausa kutsuvad mööda kardinaid üles ronima. Ja juhuslikult on ka vannituppa valitud jutevaip just täpselt selline, nagu loomapoes müüdavad kraapimisalused ehk siis igati ahvatlev koht, kus oma küüsi teritada. Seega sai erinevate kahjude ja mööbihävingu ennetamiseks ette võetud üks projekt kassile — otsustasime meisterdada pisikese ronimispuu.

Väljas ringi vaadates hakkas silma üks kuivanud sireliharu, mis sel aastal lehti külge ei kasvatanud ja nii oligi ideaalne algmaterjal kohe koduõuelt võtta.

Sirelitüve langetamiseks ja võra pügamiseks olid õnneks vajalikud tööriistad olemas — saed ja oksakäärid. Pisemad, õrnemad ja hapramad oksad sai juba õues enne tuppaviimist eemaldatud. Samuti tasub eelnevalt lahtist puukoort maha kraapida, sest muidu on hiljem tuba sodi täis.

Kui kõrguselt sai puu enam-vähem selliseks pügatud, mis tuppa mahuks, läbis see ka esmased loomkatsed. Kassi poolt sai kõik heaks kiidetud ja järgmine samm oli puu seina külge kruvimine. Et all on palksein, siis selleks oli mugav kasutada ca 20 cm pikkuseid kruvisid. Põrandasse me midagi kinnitada ei oleks saanud, sest seal all jooksevad soojaveetorud ja ega polekski mõtet olnud ka parketti lõhkuma hakata.

Kui mõtlesime, et mis see ronimispuu siis teha pole, siis reaalsuses kujunes sellest kolme päeva töö. Kõige aeganõudvam oli kerida ümber puu sadu meetreid erineva jämedusega köit ja seda koguaeg ehituspoest juurde osta. Lõpuks kulus köit ja nööri umbes 40 euro eest. Korraliku ronimispuu ehitamine seega päris tasuta ikkagi kõne alla ei tule, aga kindlasti on mänguasi lõpuks igat senti väärt ja päästab ehk mõne kallima mööblieseme igavleva kassi küünte ja hammaste eest.

Puu taha kinnitasime veel ehitusjääkidest mõned riiulid, et kassil oleks vähem võimalusi puu otsast maha potsatamiseks ja et igal pool oleks igaks juhuks mõni tugi, kus vajadusel peatuda. Nende asukoht muidugi leiti kassiga koostöös, kes enne riiuli kinnitust ronimispuu nõrki kohti kümneid kordi testis.

Riiulid said võõbatud Uula õlilasuuriga — läbikumava õlivärviga puidule. Sama tootega on värvitud ka seinalaudis. Pildil riiulid enne värvimist ja taustal veel viimistlemata esiku seinalaudis.

Igaks juhuks said lauajupid peale õlilasuuriga viimistlemist ja kuivamist ka libisemiskindlad viltkleebised peale. Viltkleebised on siis täpsemalt öeldes laua- ja toolijalgade alla käivad kleepsud, mille eesmärgiks on muidu põranda kulumist vältida.

Valmisprodukt peale kolme päeva loomkatseid:

Ja nagu näha, siis piltidelt riivavad silma veel paigaldamata lae- ja põrandaliistud. Veel on elutoaga plaan teha üks telekanurk, kuhu meisterdada riiulid. Ja endiselt ootab järge vannitoa valamukapp. Ja kööki üks riiul ja panipaik. Ja esikusse garderoob. Ja pööningukorrus veel ka - kuidas küll see sai unustatud. Kui mõtlema hakata, siis tööd seega ikka veel jagub, kuigi elada saab sees juba täitsa inimlikult. Järgmistest tegemistest kuuleb järgmisel korral!

Loe ka "APPI, me ostsime maja" remondiblogi eelmiseid postitusi: