Hapukurkide pohmellivastasest võluväest on ilmselt kuulnud kõik ja ega pikalt ei teatudki täpselt, miks just hapendatud kurk organismi kiirelt tasakaalu suudab viia. Viimase kümnendi jooksul on rohkem hakatud rääkima probiootikumide kasulikkusest, mille taga peitub ka hapukurkide suur vägi. Ohtralt leidub probiootikume teisteski fermenteeritud toiduainetes. Hapendamine on ilma kahtlusteta kõige tervislikum viis kurke säilitada ning karta ei tasu ka seda, et värskes kurgis peituvad vitamiinid hapendades kuskile kaotsi läheksid — vastupidi: väekad vitamiinid püsivad purgis kenasti kuni kevadeni ja saavad lisaks rikastatud fermenteerimisel tekkivate “heade bakteritega”.

Probiootikumide häid omadusi seostatakse täiesti õigustatult esmalt seedimisega. Suudavad nad ju muuta elukeskkonna kahjulike bakterite jaoks ebasobivaks. Lisaks on aga „headel bakteritel“ võime mõjutada ja parandada meie immuunsüsteemi ja immuunsüsteemi reaktsioone ning viimasel ajal on uuritud ka nende positiivset mõju kesknärvisüsteemile ja aju funktsioonidele. Paljudele võib üllatusena tulla, et hapukurki võib pidada ka efektiivseks rohuks halva tuju vastu — nimelt toodetakse suur osa õnnehormoonist serotoniinist meie soolestikus ning “headel bakteritel” on selles protsessis täita oluline roll. Veel on probiootikumid kasulikud abimehed naha tervise parandamisel. Keda vaevavad nahaprobleemid, võivad hapukurgist leevendust saada.

Järgnevalt jagame üht suurepärast hapukurgi valmistamise viisi vanaemade varasalvest, millega saab just õiged "vanakooli" hapukurgid:

10 kg kurkide, so 80-100 kurgi kohta võetakse maitsestamiseks:

200-300 g tillivarsi koos õite ja seemnetega, 200-300 g mustasõstralehti (võib lisada ka punasesõstra-, vaarika- ja kirsilehti. Tammelehtede lisamine hoiab kurgid kõvad, kuid võib muuta nad värvuselt tumedamaks), 500 g mädarõigast või 30 g küüslauku. Võib lisada veel veidi punaseid türgi pipra kaunu.

Soolvesi valmistatakse 5-8%-line, s.o. 5 l vee kohta võetakse 250-400 g keedusoola.

Kurkide hapendamiseks sobib kõrgem täiesti puhas puust, kivist või klaasist nõu. Puunõu on kasulik seestpoolt küüslauguga üle hõõruda. Kõigepealt pannakse nõu põhja pestud ja nõrutatud mustsõstralehed ning tükeldatud tillivarred. Nüüd laotakse pestud kurgid nõusse kihiti tilli ja sõstralehtedega, nii et viimaseks jääks lehekiht. Kaas ja vajutiskivi asetatakse peale ning keedetud ja jahutatud soolvesi valatakse üle.

Puhast karget vett, eriti aga allika või puurkaevuvett võib kasutada keetmata. Kurgid peavad olema rikkalikult soolveega kaetud. Kurgid säilivad paremini, kui kihtide vahele puistata mõned mädarõika- või küüslaugutükikesed.

Hapukurginõu hoitakse õhurikkas ja jahedas keldris, kus ka talvel temperatuur alla 0 kraadi ei lange.

Hapendatud kurke võetakse purgist alati korrapäraselt kihtide viisi, soovitav puhta lusikaga, mitte käega. Kui kurginõu pinnale tekib hallitus, riisuda see igakordsel kurkide võtmisel ära ja pesta kaas, vajutuskivi ja tünni äär puhtaks. Ka on otstarbekohane puistata pealmistele lehtedele pisut soola või tilgutada äädikat.

NB! Pealmised lehed ja kurgid peavad olema alati soolveega kaetud, muidu muutuvad kurgid pehmeks, libedaks, halvamaitseliseks ja võivad rikkuda ka alumised.

Allikad: "Perenaise käsiraamat" (L.Lints jt, 1968), tervisliktoitumine.ee, alkeemia.ee