APPI, me ostsime maja | Pisemad ja suuremad äpardused, mis remonti tehes ette võivad tulla
Üldjoontes aga asjad liiguvad — juba saab köögis süüa teha, vannitoas duši all käia, pesumasinaga pesu pesta, külmikus süüa hoida ja enam-vähem inimese moodi elada. Samas ei pääse remonti tehes vist kunagi väikestest stressifaktoritest ja ootamatustest, millega pidevalt tegelema peab. Nendest räägingi siis täna lähemalt, et kõik tulevased koduremontijad teaks võimalikke stsenaariumeid, mis neid ees võib ootada. Aga õnneks on kõik probleemid lahendatavad.
Väike õnnetus köögi töötasapinnaga
Vahepeal oleme jõudnud kokku panna 56 pakendist koosneva köögimööbli. Üks osa akna alla on veel eritellimusena tulemas, aga põhiline on paigas. Tööpinda olen varem auku lõiganud ja üldiselt ei ole tikksaega selles midagi keerukat. Seekord oli aga tegu 4 cm paksu liimpuidust töötasapinnaga, kuhu minu tikksaag peale ei hakanud. Ja kuna nädalavahetusel (kui just kõige rohkem aega remontida) on tööriistarent kinni, siis lendasin suurest entusiasmist ketassaega peale, mis oli üsna halb idee ja tulemus oli selline…
Enne pildi tegemist jõudsin suuremate vigastuste peale ka puidupahtlit panna (vasakul), mis oli õnneks eelmisest remondist järele jäänud ja nüüd, kus valamu on paigas, see äpardus enam silma ei torka. Et perfektset lõiget saada, kutsusin appi äia, kelle 1990ndate algusest pärit AEG retro tikksaag just selle töö jaoks ideaalne oli. Ja hea nipp äialt — lõigatava ava ääred tasub alati enne saega kallaleminekut teipida ja ette puurida mõned augud!
Äpardustest hoolimata sai tulemus täitsa korralik. Juba pisut targemana sai ka pliidiauk ühe soojaga ära tehtud.
Vale värv
Kuigi tänapäval võib tunduda, et toonivalik on enamikel tootjatel nii suur ja lai ja midagi viltu minna ei saa, siis ikka saab. Vannitoa puitlaudise jaoks tahtsime valget linaõlivärvi. Caparoli profikeskusest sai veel ekstra küsitud kõige lumivalgemat värvi (Histolith sarjast), mis siis kenasti kokku segati kordagi mainimata, et tegelikult nad päris valget teha ei saa. Võib-olla müüja lihtsalt unustas selle olulise fakti, sest külastasin profikeskust sügaval koroonaajal ja müüja tundus olevat minu kohaolust natuke häiritud. Nimelt õnnestus mul kogemata astuda põrandal ühest ohujoonest üle, mida ma absoluutselt ei märganud, ja mis vist müüjat pisut ärritas. Aga noh, eks see oli raske aeg kõigile ja täiesti mõistetav, et kui ringi levib miski jõle viirus, siis kes tahaks võhivõõraga laskuda filosoofilistesse vestlustesse valge varjunditest. Mulle endalegi käivad poes närvidele järjekorras seljas elavad inimesed ja üritan ehituspoodidest üldjuhul võimalikult kiiresti põgeneda.
Peale nädalat ja mitut kihti värvimist muidugi selgus, et valget sellest valgest värvist ei tule ja pigem võib värvi pidada helekollaseks. Segatud sai värvi hoolega ja võõbatud lausa 4 kihti. Nendepoolne selgitus oli tagantjärgi, et see on muinsuskaitse majadele sobiv värv ja valge peabki olema kollakas… Meie tuttava muinsuskatselitsentsiga restauraatori sõnul ei ole keelatud muinsuskaitse objektidel ka n-ö "lumivalget" kasutada ja enamus tootjaid teevad ikka ka mitte kollase alatooniga valgeid värve. Kokkuvõttes maitse asi ja mõne tooni pärast hulluks minna ei maksa. Nüüdseks oleme oma kollase vannitoaga ära harjunud ja kuna uues toonis linaõlivärv sellisele pinnale vajaks kahte-kolme kihti, st umbes nädal aega tööd, siis ei hakkanud ka seinu praegu üle värvima. Ja teha on ka palju tähtsamaid töid — näiteks valamukapp ehitada. Ilmselt järgmisel korral juba saabki pikemalt vannitoast, ühe ägeda Eesti tootja (Glassworks) dušiseinast ja valamukapist juttu teha. Praegu on veel tööd pooleli, nagu pildiltki paistab...
Linaõlivärv iseenesest on vannitoas praktiline ja kaitseb puitu, ka peale oli seda õige pintsliga väga mugav peale kanda (kui räige lahustihais välja arvata). Ja linaõlivärv ka vananeb väga kaunilt, seega tasub katsetamist, kes linaõlivärviga varem värvinud ei ole. Kui üldiselt olen Caparoli teiste värvidega väga rahule jäänud ja nende kvaliteet on alati superhea, siis Histolithi miinuseks oligi just see kohutav lahustihais, mis püsis toas vähemalt nädal aega ega tahtnud ära minna ka korraliku tuulutamise peale. Elutoas katsetame hiljem Soome tootja Uula linaõlivärvi, neil tundus olevat väga lai värvivalik ja nende värvid on lahustivabad ega tekita pohmakat.
Müstilised 230 volti elektrikilbis
Ainus elektriline seade, mis meil juba talvest saati majas toimetab, on õhk-vesi soojuspump, mis on väga hea asi ja toodab nii sooja vett kui ka kütab põrandate kaudu külmemal ajal maja. Alles hiljuti lasime elektrikul kilbi teha ja tasapisi sai ka erinevatesse tubadesse lüliteid, pistikuid ja valgusteid paigaldama hakata. Enne tuli kogu valgus ühest pikendusjuhtmest ja paarist prožektorist, mida ühest toast teise tõsta ja rõõm oli muidugi piiritu, kui saime näiteks vannitoa valgustid tööle!
Aga nagu vahel ikka juhtub, tuleb ette ka igasuguseid uskumatuid juhtumisi. Elektrik, kes meil elektritöid teeb, avastas, et õhk-vesi soojuspumba paigaldajad olid seadme valesti ühendanud ja kilbist mitte ei läinud vool ainult seadmesse vaid ka seadmest ringiga kilpi tagasi, mida mingil juhul ette ei tohiks tulla ja soovitas paigaldajaga ühendust võtta, et nad seadme sees olevad ühenduskohad üle vaataks ja korda teeks. Paigaldajad muidugi olid alguses silmi pööritanud ega tahtnud kuidagi asja uskuda ega viga omaks võtta. Peale paarinädalast ootamist ja kannatuse katkemist tegi mu keskmisest kurjem naine kurja kõne ja siis selgus, et ega paigaldajad ei olegi üldse litsentsiga elektrikud, vaid lihtsalt koolitatud juhendi järgi seadet paigaldama. Mis on iseenesest üsna imelik, sest mitmetes EU riikides tohib ka valgustit või nõudepesumasinat vooluvõrku ühendada vaid litsenseeritud elektrik. Ühest küljest on võib-olla tüütu, kui kõik on väga üle reguleeritud, teisalt aga nagu selgub, siis ainult talupojatarkusest alati kasu ei ole. Igal juhul sai siis seadmepaigaldajate veenmiseks tehtud pildid ja video, kust tõesti näeb, et õhk-vesi soojuspumba boilerist tuleb kilpi 230 volti voolu tagasi. Selle peale sai õnneks asjad liikuma ja lõpuks selgus, et paigaldajad olid pannud kahe toitejuhtme asemele mingis meeltesegadushoos kogemata kolm. Õnneks aga sai see viga lõpuks lahendatud ja elu võib rahulikult edasi minna.
Mis elektritöödesse puutub, siis palju jamamist oli ka pistikupesade ja lülititega. Kohati sai valitud süvistatavad, kohati aga, kus see vana maja eripärade tõttu võimalik ei olnud, ka pinnapealsed. Viimased näevad lahedad välja, aga nende ühendamine on väga aeganõudev käsitöö.
Köögi tagasein, kuhu ei mahugi ülemist kapirida
Meie köök on ilmselt kõige pikem ja kitsam köök maailmas. Aga midagi muud me esimese korruse koridor-köögiga teha ei osanud. 20. sajandi alguses, kui maja kasutasid tehasetöölised elas igas toas üks rentnik ja iga tuba köeti eraldi ja selle ühise köök-koridori peal asus neli pliiti. Eelmisel omanikul oli ruum kasutuses samuti köögina ja kuna me ei tahtnud tsaariaegseid ahjusid välja lõhkuda, ei olnudki väga palju valida, kuhu siis köök paigutada. Köögi tagaseinast teiselpool asub praegu elutoa kamin ja seina see kuumaks ei küta, seega võis sinna teoorias paigaldada julgelt ka seinakapid. Muidugi ei arvestanud me sellega, et uus slepe tuleb vanast slepest vahepeal muutunud ohutusnõetete tõttu tunduvalt suurema läbimõõduga ja nii me peale slepe paigaldamist avastasime, et ülemisi köögikappe kohe kindlasti tulla ei saa. Sest jah, slepe ümber ei oleks tohtinud kappi ehitada. Kapi asemele sai valitud üks nõuderestiga riiul. Ja nuputamist veel jagub, mida köögiga edasi teha.
Akna alla on plaanitud teha üks madal sahtlitega kummut pottide ja pannide jaoks. See kummut tuleb tänu madalale aknalauale nii madal, et selle peal saab istuda ja mõte ongi lasta teha (või ise teha) varsti üks diivan-kummut, kus asju hoida ja köögis istuda. Eeskujuks midagi taolist Pinterestist:
Raamatute asemele tulevad kinnised sahtlid:
Vales suuruses detailid (aknalingid, uksepiidad)
Eriti suureks ajaröövliks on igasugused pisidetailid. Ja kui neid pisikesi ajaröövleid juhtub palju olema, siis suurte ja tähtsate töödeni lihtsalt ei jõuagi. Näiteks oli palju tegemist aknalinkidega. Millegipärast pakkus meile aknad teinud Aknakoda puidust aknaraamidele ainult plastikust linke ja nii nad väitsid, et puitaken sobib superhästi plastmassiga ja neil muud pole. Tegelikult nägi puitaken plastiklingiga välja nagu plastikaken. Need plastiklingid häirisid iga kord, kui neid silmanurgast kasvõi sekundiks märkasin. Samuti kümne meetri kaugusel aiast tuppa vaadates. Nii, et tuli hakata ikkagi netipoodidest metalllinke otsima. Valituks osutusid meie majaga samast ajastust ehk 19/20 sajandi vahetusest inspireeritud kuldsed Assa aknalingid. Seejärel saime mõned päevad peale tellimist ja maksmist teada, et neid ei ole üldsegi enam olemas ja need on tootmisest maas. Tore uudis! Remondi jooksul on juba vähemalt mitukümmend korda juhtunud, et asja mida tahame, ei toodeta või on teadmata ajaks laost kadunud. Samal ajal räägitakse maalmas valitsevast tootmise ja tarbimise üleküllusest. Maja remontides peab aga kahjuks tõdema, et reaalsuses valitseb kohutav defitsiit ja iga pisemagi asja leidmiseks peab väga palju vaeva nägema.
Õnneks olid Assa linke müüva veebipoe valikus olemas sama sarja hõbedased lingid (viimased!!) ja jäime neid pikisilmi ootama. Kui nad lõpuks jõudsid, selgus muidugi et nad EI SOBI meie aknale, kuigi aknakojast öeldi, et mõõtude järgi klapib. Klappiski nende mõõtude järgi, mis Assa kodukal antud olid. Kara mõõte seal ei olnud ja selgus, et see oli pisut laiem kui vaja. Mida siis teha?
Õnneks aitas üks plekitöökoja meister seda õigesse mõõtu timmida ja viimase lihvi pidin ka ise andma, sest ikkagi ei tahtnud nad oma kohale mahtuda. Nii, et jah: 250 eurot nelja lingi eest ja veel mitu päeva nuputamist, kuidas need õigesse mõõtu saada. Lõpuks sai ja tulemus on ikka oluliselt parem, kui enne. Muidugi ei ole töö akendega veel kaugeltki lõppenud — ootel on ka aknalaudade tegemine.
Kõverad seinad ehk siis palju jamamist liistude, loodide ja laseritega
Vana maja võluks ja valuks on see, et mitte miski ei ole loodis ja ühtegi täisnurka kuskil ei ole. Ühest küljest lisab mittesümmeetriline ruum isikupära, teisest küljest jälle palju peavalu. Eriti kui teemaks on parketi ja puitvoodri paigaldamine või lae- ja põrandaliistude omale kohale sättimine. Ka krohvimisel oli see suureks ajaröövliks ja tegi elu raskemaks. Elutoas ootabki tegemist veel üks sein ja liistud paigaldamist.
Loe ka eelmiseid blogipostitusi:
