Algas ju jaaniajal kõik tegelikult erakordselt kenasti — päike siras helesinises taevas, pojengid õitsesid ja lõhnasid hullutavalt ning ristik murus lokkas ja meelitas mesilasi. Lupiinid olid erakordselt uhked, naistenõges pojengide vahel mõnusalt sumisev ning kitseenelad kui tõeline lõhnav vahupilv aiaservas. Jaanipäeva hommik oli lihtsalt imetabane!

Siis aga hakkas ilmataat trikke tegema — alustuseks kruvis temperatuuripügalad järsult tippu, vihma ei andnud pikalt piiskagi ja kõik hakkas vaikselt kärssama. Hiline sirel ei jõudnud korralikult õitsedagi, õied kuivasid poolel teel ning lupiin loobus poole õie pealt seemnete kasvatamisest. Lõõskava päikese käes vajusid taimed päeval nukralt longu, kasvuhoone temperatuurid kippusid enneolematutesse kõrgustesse ning aiatoimetusteks oli päevasel ajal võimatult palav. Siit ja sealt hakkas kostuma nurinat, et no kuulge, vihma oleks ikka hädasti vaja nüüd. Aga oma soovidega tuleb ettevaatlik olla. Sest kui see vihm ükskord lõpuks tuli, siis tuli ta nii, et lõhkus kõik, mis lõhkuda sai. Kitseenelad keeras kummuli maha ja kõik, mis nende alla jäi, sai otsa (leia pildilt roosa ja valge lupiin), pojengid peksis laiali, sõstarde-vaarikate alla tekkis tiik, maasikaid ähvardas uppumissurm ja kasvuhoonest kippus supelmaja saama. Nii hullu uputust ei ole minu aed varem näinud. Õnneks tuli meelde, et kapis muude asjade all peaks end peitma üks kalossipaar (mis ongi juba aastaid kasutult oma aega oodanud) ja nii sain vähemalt kasvuhoone uksi ja luuki avama minna. Järgmisel päeval oli päris palju lõikamist ja sidumist (ja ilma üle halamist), aga natukene sai pilt siiski paremaks.

Õnneks on kasvuhoones nüüdseks olukord (hetkeks?) normaliseerunud ja saab rahus tomateid ja kurke noppida. Esimeseks punastajaks on sel aastal kääbustomat “Arctic Rose”. Tema on üks minu selle aasta uutest katsetustest ja tundub, et igati väärt valik — viljad on just parasjagu suured ja ülimaitsvad. Tundub, et kohe-kohe saab maitsmisproovi teha ka mustja “Helsing Junction Blue” pärlireaga. Teiste põnevate katsetustega läheb veidi veel aega.

Kurgiga nii hästi ei ole — vilju tuleb hooga, aga koor on väga kõva ja mulle ei meeldi, kuigi kui ära koorida, siis maitse on hea. Ei teagi, kas asi on sordis (“Marketer”) või selles, et ma pole just maailma kõige osavam kurgikasvataja.

Justkui lohutuseks kehvadele ilmadele rõõmustas mind ootamatu külaskäiguga ohakalind, keda ma siinkandis varem kohanud pole, kuid keda olen alati oma aialindude seltskonda igatsenud. On ikka kaunis väike papagoi! Ja mulle üllatuseks krõmpsutas ta mõnuga jumika mahalõikamata jäänud õienutsusid, ju siis jagus neis seemneid, millega kõhtu täita. Nii et mõnikord tasub aias veidi laisk olla.

Kui ilmavirin välja arvata, siis on tegelikult kõik väga hästi. Maja taga õitseb minu suur lemmik elulõng “Paul Farges”, Flores Aed aitas mu poti/ämbri/suvelilleridasid värskendada (sh imevahva taevasinise lobeeliapilvekesega), maasikaid jagub hoolimata kehvast suusailmast ning lillepeenardel hakkavad tasapisi laiutama südasuvised õitsejad. Porgand lubab head saaki, vaarikad ja kirsid samuti ning tasapisi peaks saialilli, liivateed ja erinevaid münte kuivama noppima. Kuigi hommikul näitas kraadiklaas napilt 10 kraadi ja vihm ähvardas taas maja kõrvale ujula rajada, on siiski südasüvi. Jääb vaid loota, et ka ilmataat sellega vaikselt arvestama hakkab.