AIAHOOLIKU BLOGI | Söödava poole kaldu jutud ja mõni põlluvaheklõps

Seekordse jutuga tulen tegelikult eelmise jutu juurde tagasi. Nimelt sai siis mainitud, et tegin väikese tiiru ja pildistasin Türil kirsse. Kui nüüd kõik päris ausalt ära rääkida, siis ega ma päris niisama ka ringi ei sõitnud – nagu kogenumad rohenäpud ilmselt juba kahtlustama hakkasid, olid sõidu algajendiks ikka ja jälle taimed.

Lootusetu, ma tean! Aga seekord oli vähemalt väga põhjendatud taimevajadusega tegu. Esiteks ei elanud mul sel aastal mu kirjud pelargoonid talveperioodi üle. Ei teagi miks — olen neid juba aastaid kasvatanud ja kuigi nad on teinekord kevade alguses üsna nirud olnud, siis väikese poputamise peale on nad alati uue hoo sisse saanud. See aasta aga mitte. Ja kuna (minu teada) ainsana on seda sorti saada Elise lilleaias, kelle müügipunkt paikneb Türil, siis oligi esimene tärn kaardile paika märgitud.

Sellele, et suund sai valitud õige, andis veelgi hoogu mõni aeg tagasi Facebookis kogemata silma jäänud Potitomati lehekülg. Sattusin nende vingest tomatisortide valikust vaimustusse ja kui selgus, et nad asuvad Kärus, mis on kohe Türi külje all, siis sai kaardile maha märgitud järgmine sihtpunkt ning otsustasin viie põneva tomatisordiga katset teha. Sel nädalal said nad lõpuks paika istutatud ja nii peaks sel hooajal mu kasvuhoonest tulema ülivaraseid punaseid tomateid “Arctic Rose”, põnevaid kollase-mustakirjuid kirsstomateid “Bosque Blue Bumblebee”, mustjaspunaseid tomateid “Antho Striped Dwarf”, kastanitoonis kirsstomateid “Helsing Junction Blue” ning mahekollaseid tomateid nimega “Beryl Beauty”. Aastatega lemmikuks kujunenud “Mandatid” neile lisaks. On, mida oodata! Suu hakkas juba praegu vett jooksma.

Tiirult tagasiteel, auto tomateid ja pelargoone täis, põiklesin veidi suvalistel metsa- ja põlluvaheteedel ning imetlesin tantsivaid sookurgi ja liblikaid. Mõnus!

Kui aga nüüd oma majapidamisse tagasi tulla, siis tuleb tõdeda, et kasvuhoonega on tegelikult üldse hästi. See aasta õnnestus kutsumata külalistest pääseda ning saan ise rõõmuga salatit ja rediseid vitsutada ja tilli peale riputada. Topsides tõuseb põõsasuba ja õues kastis ajavad porgandid esimesi tillukesi liblesid maast üles.

Ja õues on hoolimata jahedatest ilmadest tegelikult mõnus. Ploom õitseb, kohe kihutavad kirsid järgi ja puud on mõnusalt tutikas leherüüs. Vahtra kohevat õitevahtu kaunistas eile uhke lai vikerkaar. Lilligi jagub, kuigi järgmine suurem õitsemislaine ootab alles ees.

Aialindudel aga on järjest kiiremad päevad, paljudel on pojad pesas ja ussikestele enam armu ei anta.

Kaks sõstrapõõsast kaevasin ka lõpuks välja, ei olnudki nii kontimurdev ettevõtmine, kui kartsin. Eks motivatsiooni lisas teadmine, et pühapäeval on meie külaplatsil taimede ja aiakraami müük, kust ma oma kaks uut põnevat sõstrataime kätte saan. Muidu aga pean end distsiplineerima ja pühapäeval rahakoti koju jätma, muidu läheb jälle nii nagu ikka, et auto on pärast maast laeni taimi täis ja lähimad nädalad käin mõtlikul ilmel aias ringi, kratsin kukalt ning otsin taimedele kohta.

Ahjaa … ja oma sõidutiirul kohtasin üht printsi ka, aga millegipärast musi ta ei tahtnud ja kaasa tulla minuga ka mitte.