Niitmishooaeg – eramajade rajooni hulluks ajav paratamatus?

Tuntud blogija, kolme lapse isa Henry Jakobson kirjeldab oma kogemust kaasaegsete akutoitel aiatööriistadega.

„Miks sa endale robotit ei osta?” küsis mult korduvalt naaber, kes vaatas rahulolevalt kõrvalt, kuidas see lapik tegelane tema aias edasi-tagasi toimetas. Ma valetaksin, kui ütleksin, et see pole kordagi mu mõtteist läbi käinud, sest mul on ju üleaedsed ja kui mina häirin oma müraga neid pooltki nii palju kui nemad mind, siis on asi tõsine. Ma tunnen, kuidas mu pulss tõuseb ja vererõhk lakke läheb, kui järjekordne naaber otsustab, et kell üheksa laupäeva hommikul on piisavalt viisakas aeg, et enda maailma kõige valjem niiduk käima tõmmata ja naabruskond heitgaasidega täita.

Kuid esiteks ei ole mu aed nii suur, et roboti ost kunagi mõistlikuks osutuks. Ma tean, et see on mugav, ja inimesed on nõus mugavuse eest maksma. Kuid lisaks on mul kolm last, kes on vabad hinged ega tunnista, et asjad käivad omale kohale tagasi, ehk üle terve muru võib siit-sealt leida asju, mis peaks kuuluma liivakasti. Lisaks on muruniitmine minu üks väheseid võimalusi panna kõrvaklapid pähe, lülitada sisse muusika, eemalduda igapäevaelust ja nautida kerget füüsilist pingutust.

Seega robotiidee kukkus kõrvale enne, kui ma seda tõsisemalt kaaluda jõudsin. Kuuri avades vaatas mulle talv läbi otsa musta värvi elajas, kellel eelmisest hooajast külge jäänud heinatutid kõhu alt välja turritasid ja mille pealne oli väriseva käega valatud õlist ikka veel natukene määrdunud. Ajasin välja, pumpasin kütte üles ja kiire liigutusega tõmbasin nöörist … ja ei midagi. Teist korda veel … ja ei midagi. Igakevadised esimese niitmise rõõmud. Paar pumpamist veel ja suure raginaga tõmbas masin enda tuurid üles, samal ajal musta suitsu välja köhides. Mõni hetk hiljem oli turtsumine lõppenud ja kõrvulukustav podin andis märku, et masin on tööks valmis. Sellest mürast olid valjemad vaid naabermajade aknad, mis üksteise järel kinni tõmmati.

Ma olin valmis muudatusteks ja mitte ainult müra tõttu. Vaid vähesed on seda endale teadvustanud, kuid niidukite mootorid töötavad üliebaefektiivselt ja nende saaste atmosfäärile ühes tunnis on võrreldav diiselautoga, mis läbib 1000 kilomeetrit! Me räägime siin korralikust saastest, mida küll silmaga ei näe, aga väikeste laste isana ei saa ma elada suhtumisega, et pärast mind tulgu või veeuputus.

Seega oli mulle sobiv alternatiiv miski, mis töötab elektriga. Mu naabrimehel ongi elektritoitel niiduk. See on vaikne, teeb oma tööd hästi. Kuid sel on üks suur ja kaalukas miinus: see pidev juhtme ja pikendusega mässamine on miski, mida ma südamest vältida tahaksin. Minu uus niiduk pidi olema akutoitel. Nüüdseks peaks ju ometi olema välja tuldud toodetega, mis töötaks akul, millel oleks jõudu ja vastupidavust. Eks?!

Küsi ja sulle antakse ning praeguseks olen aasta otsa kasutanud EGO Power+ elektriniidukit. Minu suurim kahtlus oli selle võimsus ja vastupidavus. Olen selle aasta jooksul kasutanud niiduki kohta väljendit „aiamasinate Tesla”. Elektritoitel, võimas ja saan ise valida, kui suure aku sinna sisse ostan. Aku laeb end täis paarikümne minutiga ja saan sellega niita ka pühapäeviti, mis meie alevikus on kokkulepitud kui niidukitevaba päev, sest selle tehtav müra ei ole võrreldavgi bensiinimootorist tuleva lärmiga. Mul oli tõsine plaan soetada see ka vanaisale, sest see käib tööle nupuvajutusega ja vanaisa väsinud keha ei suuda enam masinat nöörist käivitada, kuid aastaga on asjalood muutunud ning niitmas peame tal nüüd ise abis käima.

Süües aga kasvab isu ja kui mu vana niiduk mulle ei meeldinud, siis trimmeri puhul oli vimm vaat et isiklik. Selle käivitamine, selle olematu kasutusmugavus ... ja kui jõhv otsa sai, olin valmis karjuma, sest selleks, et teha minust „Teleturu” stiilis käpardlikku videot, ei oleks ma pidanud isegi teesklema, vaid see võttiski mul alati ilmatuma aja. Kuid ma ei saanud ju seda nurka visata ja uut asemele tuua, sest see oli mu äia soolaleivakingitus meile ja ka tootja nimi oli kõige kõlavam, mida soovida osanuks. Kuid mul oli võimalus proovida EGO trimmerit ja … samal päeval sai trimmer endale elektrilise asenduse, millele sobib täpselt sama aku, mis niidukile. Minu mure selle võimsuse pärast oli asjatu, sest see teeb töö ära efektiivsemaltki kui vana bensiinikas. Lisaks on jõhvi pealepanek nüüd puhas rõõm, sest niitjal tuleb sisestada vaid ots ja trimmer kerib ülejäänud jõhvi iseseisvalt peale. Juba sellest oleks mulle piisanud, et see samm astuda.

Aia korrashoiul abistavad mind veel samast sarjast hekipügaja ja lehepuhur, millest viimane saab meie peres kõige enam vatti. Ma ei teagi, kuidas me varem selleta elasime, sest nüüdseks on see muutnud meie peres asendamatuks. Majaesine on tolmust puhas, sügisene lehekoristus on rõõm, sest kui on üks asi, mida ma kodutöödest vihkan, siis on see riisumine. Ma pigem triigiks. Peale selle saab see igapäevaselt tööd meelelahutuslikel põhjustel, sest kolme lapse isana leiab sellele palju rakendusi. Hekipügaja teeb oma tööd väga vaikselt ja lõikab nagu nuga läbi sulavõi.

Oma aastase kogemusega võin kinnitada, et kui on soov teha loodust säästev otsus ja vaadata elektriliste aiatööriistade poole, siis EGO Power+ sarjas pole ma pidanud kordagi pettuma, sest sellesse kuuluvad seadmed on võimsad, teevad oma tööd vaikselt ja efektiivselt ning käivituvad nupuvajutusega. Tean, et turul on selliseid tooteid, mis akutööriistadele halba varju heidavad, kuid need on odavad põhjusega. EGO ei ole odav, sest kui oleks, ei oleks ta ei võimas ega vastupidav.

Homeyard esindab Eestis mitmeid põnevaid brände: Thermacelli sääsepeletaja, Alfa pitsaahjud, Vorverk Koboldi robottolmuimejad.