Miski justkui turritaks. Mingid konksud. Esimene mõte — ei tea, mida see naaber nüüd sinna sättinud on, kolistab juba paar päeva seal heki taga. Aga oot, ei, need ju liiguvad. Kae imet, mu heki otsas troonib pardipaar! Tükk aega toimetasid seal kaelani hekis ja nokkisid midagi, mida, seda mina ei tea. Hiljem tekkisid mus süümepiinad, et ehk tulid hoopis südamele panema, et proua, teil on hekk puhta pügamata. Pardimupo või nii. Olin jah sellega venitama jäänud, nüüd sai asi igaks juhuks kärmelt korda aetud.

Tasapisi hakkab tomatite kasvuhoonesse kolimise aeg kätte jõudma, aga ilmataat on see aasta ikka puhta bipolaarne — üks päev sajab lörtsi, siis järsku on 17 kraadi, teinekord ärkad hommikul maa ja lilled härmas, lõuna ajal aga näitab kraadiklaas juba 15 kraadi. Võta siis kinni, mis tal edasi plaanis on.

Ilmataadi hallanaljad

Kasvuhoone seadsin igaks juhuks juba tomatikorda. Seni kuni ilmataat otsusele jõuab ja saab tomatid turvaliselt kasvuhoonesse istutada, on hea hetk tuletada meelde mõned olulised tomatitarkused.

Tomatid on mõistlik kasvuhoonesse istutada siis, kui ööpäevane temperatuur ületab +10°C ja mullatemperatuur on vähemalt 15°C. Tundub, et hetkel läheb sellega (vähemalt siin põhjapool) veidi aega. Seni tassin taimi kasvuhoonesse kuivtrenni tegema ja õhtul jälle tuppa tagasi — umbes kümme päeva enne kasvuhoonesse istutamist on hea taimi kas kasvuhoones või päeval õues soojas ja tuulevaikses kohas karastada, nii hakkavad taimed kasvuhoones kiiremini kasvama.

Istutamine:

Tomatitaimi tuleks istutada pilves ilmaga ja/või õhtusel ajal.

Istutusaugud on mõistlik valmis kaevata päev enne istutamist, nii jõuab muld soojeneda. Istutusaugu põhja pane kompostmulda, võimalusel sega sisse kõdusõnnikut. Parim valik on hobusõnnikukompost, sest selle toitainete tasakaal on tomati jaoks eriti sobiv (saab ka graanulite kujul aianduskeskustest).

Kasta auke enne istutamist. Samuti peaks taimed enne maha istutamist korralikult kastetud olema. Nii püsib mullapall paremini koos ning keskkonnavahetus on taimedele valutum.

Taimi ei tohiks istutada liiga tihedalt — ideaalis peaks päike igale lehele peale paistma (vahekaugus reas olenevalt sordist 50-70cm).

Istutada võib päris sügavale — idulehteni või isegi sügavamale, kui taim on potis välja veninud. Elu on näidanud, et mida sügavamale nad pista, seda parem. Eriti kui on selline pisike ja madal kasvuhoone nagu minu oma.

Kastmine:

Kui taimed on maha istutatud, kasta nad veel kord läbi. Kui ilm just liiga kuum ei ole, siis ära taimi esimesel istutusjärgsel nädalal rohkem kasta, nii areneb juurestik paremini ja pole ohtu juurepõletiku tekkeks.

Ka edaspidi peaks kastma pigem vähem kui rohkem. Jahedal ajal võiks kasta kord nädalas, väga palavate ilmadega 2-3 korda nädalas. Liigne kastmine võib põhjustada juurepõletikku. Kasta on soovitatav päeva esimesel poolel eelsoojendatud veega, õhtune kastmine muudab kasvuhoones õhu liiga niiskeks ja see soodustab taimede haigestumist.

Temperatuur kasvuhoones, õhutamine:


Tihtipeale ei juleta kasvuhoonet piisavalt tuulutada. Sisetunne ütleb, et mida palavam, seda parem. Tegelikult see nii ei ole. Päeval võiks temperatuur jääda 20-25 kraadi vahele ja öösel olla 16-18. Liiga palavas kasvuhoones kukuvad õied maha ja vilju ei moodustu. Tomat tahab saada tuult ja õhku!

Aga hüppan nüüd tomatiteemalt lindude juurde tagasi. Lisaks partidele jagub aias teisigi suliseid toimetajaid. Nädala alguses jõudis kohale metstikupaps (keda ametlikumalt tuntakse must-kärbsenäpi nime all), pruuti ei paistnud veel kaasas olevat, aga küll jõuab selle kiire asjaga. Toredalt selged kaks valget täppi on seekordsel härral laubal, teatud nurga alt täitsa nagu silmapaar. Alati need täpid nii eristunud ei ole või on laike ainult üks.

Kanepilinnud punuvad usinalt heki sisse pesa (selle heki pügamise lükkasin sügisesse, et neid mitte häirida). Nende toimetusi on tore jälgida ja kirsiks tordil on nad valinud sellise koha, mis mulle elutoas diivanil istudes aknast otse silma ette jääb. Pesa ehitab proua, tassib aina kõikvõimalikke tupse heki sisse, härra lendab hoolikalt kaasas ja turvab. Vahepeal õrnutsevad õunapuu otsas. Tõeliselt armsad aiaelanikud.

Oot, aga pealkirjas lubasin ju lillejuttu ka. Hmmm… Noh, neid õitseb! Aina rohkem ja rohkem. Mis siin ikka pikka juttu teha, pigem lisan mõned pildid.

Tegelikult, las ma ehin end korra hoopis võõraste õitega. Põikasin korra Türile roosavahus kirsse kaema ja see põige oli seda igati väärt! Kes veel käinud pole, siis minge, jõuate kui kärmed olete (kuigi tasapisi sajab puude all juba roosat õievihma).

Ah jaa, ühe virina tahaks ka kähku ära teha, enne kui jutuotsa kokku sõlmin. Juba leian puuke! Nii aiast kui toast. Eile noppisin ühe pisikese köögi põrandalt. Ei ole vahva. Tundub, et neid on iga aastaga aina rohkem. Eks need lahjemad talved aitavad ka sellele kaasa. Nii et armas ilmataat, palun keera meile järgmiseks talveks üks korralik külm ja lumemöll kokku!

Ausalt, kohe lõpetan, ainult seda tahtsin veel hõisata, et kasvuhoonest saab juba mõnuga rediseid ja peenralt rabarberit ja murulauku! Just lõpetasin kausitäie naudingut — hapukoor, kurk, redis, murulauk ja rabarber, kõrvale käär võiga leiba — küll need kevadised esimesed aiaampsud on ikka hääd!

Ees ootab:

*peenraäärte jutti ajamine (jah, see on IKKA veel tegemata, raudselt tulevad pardid varsti ka seda südamele panema)

*esimeste suvelillede peenrasse istutamine

*kahe kehva mustsõstra välja kaevamine ja uute põnevate sortide asemele istutamine

*muruhooldus — samblatõrje ja väetis ning võilillede ja muude tüütute tegelaste välja koukimine + niitmine ja rehitsemine

*tomatite kasvuhoonesse kolimine