Peenardel sumiseb, puude otsas siriseb ning esimesed kinnisvaratehingud on lukku löödud. Sinitihane on oma tavapärases pesakastis maja seinal, rasvatihane katuseserva all ja varblane teisel pool maja katuseräästas. Punarind, nagu ikka, on sättinud end kuskile tihedasse põõsapuhmasse ja mamma-papa keksivad kordamööda rõõmsalt aias ringi. Ja milline imekaunis laul sel pisikesel armsal linnul on! Viimati sattusin kogemata õigel hetkel fotokas pihus maja taha ja sain selle ka videoklipile jäädvustatud (vabandust, pilt jäi käest filmides pisut hüplev).

Ja just avastasin tuttuue pesitseja, keda varem olen vaid korra oma aiast läbi põikamas näinud – üks kaunis kanepilindude paar ehitab usinalt heki sisse pesa. Nii tore!

Papa kanepilind

Kuldnoka pesakast on aga siiani vaba. Sellega on mingid kummalised lood – kõik käivad seda kaemas ja toksimas, kuid sissekolijaid pole. Käinud on mitu kuldnokapaari, ühel päeval inspkteerisid kaelustuvid seda õige pikalt, kopsisid katust ja piilusid august sisse, teisel käis musträstas asja uurimas ning ka tihased traalivad sealt sisse-välja ja ümberringi – mine või vaatama, et mis põnevat seal siis ometi toimub, mis sissekolida ei lase.

Putukamaailm on samuti elule ärganud. Mesilasi sumistab (õnneks!) päris palju, neid jagub isegi hüatsintidele toimetama, varem pole neid seal väga märganud. Ja silladel ehk kirgaslilledel pikemalt maiustanud mesilaste meepõied on vahvalt sinised. Ka kimalasi sumiseb juba ja õhus laperdab üksikuid liblikaid ning siin-seal kohtab mõnda lepatriinut. Ning mis eriti mõnus – sääski veel ei ole, kuigi karta on, et see pidu saab varsti otsa.

Koerliblikas

Peenradki lähevad aina värvilisemaks. Silmarõõmu pakuvad kõikvõimalikud priimulad, kirgaslilled ja puškiiniad. Varjulisemas kohas leiab isegi mõned krookuseõied veel. Ees peenras on hüatsindid juba päris uhked, ja milline lõhn!!!
Hüatsindid

Ka terrassi lillendus on täienenud. Kasvuhoonest kolis välja nartsissipott ja talle järgnes tulbiämber. Esimene juba õitseb, teine hakkab ka kohe-kohe õisi näitama. Ja neid ootan ma eriti, sest ämbrisse sai üks õite kaunis tulp tipitud, mida juba kaua oma aeda kaunistama olen oodanud.
Toidulaua täiendustesse on lisandunud rabarber, noppisin just esimese varre kodujuustu salatisse lisamiseks. Mõnus! Varsti saab ehk redist ka juba, siis läheb eriti maitsvaks.

Lõvilõuad jõudsin ka pikeeritud. Üks oluline kevade verstapost taas tehtud! Porgandiseemneid sai ka möödaminnes mulda tipitud ja muru esimest korda niidetud, oli teine juba väga pikaks veninud. Aga kummaline on see muru sel aastal, ei olegi selline nagu tavaliselt pärast kevadist esimest niitmist, et tükk aega on nadi – täitsa suviselt roheline ja kena muruvaip jäi niidukist maha. Jätkuvalt tõden, et imelik aasta.

Istun siin postituse viimaseid ridu tippides, akna taga tsiitsitab tihane (loe: karjub täiesti kõrist!!!), sarapuu otsas laulab musträstas ja ilma ühegi pilvetörtsuta roosakas taevas tõotab ka homseks muhedat aiailma. Kevad on mõnus!

Meelespea iseendale:

*säti kasvuhoone tomatikorda
*puhasta maasikapeenar
*korrasta peenraservad