AIAHOOLIKU BLOGI | Munad, redised ja mõned kevadkõpitsused
Peenardel pole viimase paari nädalaga just palju juhtunud, kui välja arvata see, et hüatsindid on end püsti pingutanud ja hakkavad õisi avama ning kasvuhoones ajab redis end aina suuremaks. Loodetavasti jõuab ta see aasta ka mu toidulauale — eelmine aasta panid paharetid kõik juba eos nahka.
Küll aga pakuvad juba praegu toidulauale täiendust murulauk ja pisikesed naadilehed. Ideaalne lisand nii kodujuustusalatile, kui ka muude toitude sisse. Vitamiine pungil täis! Peagi saab neile lisada ka oma aia karulaugu ja esimesed rabarberivarred.
Varakevadine õiteilu on nüüdseks peaaegu otsas. Veel on maja taga kirsside all krookused mesilastele rõõmu pakkumas, aga kohe-kohe on ka nendega ühel pool. Kuid kevadine aed tühjust ei salli ja nii on end starti asutanud hüatsindid ja nartsissid ning täna nägin peenras esimest tulbiõit end lehtede vahelt taeva poole sirutamas. Minu pisitilluke mininartsiss aga õitseb ennastunustavalt juba pikemat aega ning närtsimise märke veel ei näita. Lupiinipuhmas oma lillakate lehtedega pakub talle kena kontrasti.
Et silmarõõmu rohkem oleks, sai kevadpühade puhul siia-sinna tipitud puhasvalgeid sarvkannikesi (aitäh Flores Aed imeilusate taimede eest!).
Samuti sai kevadpühadeks kokku keeratud ports aiakraamiga värvitud pühademune, nii nagu viimastel aastatel traditsiooniks on saanud. See aasta olid tooniandjateks lilleõied — nii praegu peenralt nopitud kui eelmisest suvest selleks tarbeks kuivama pandud õied. Eelmisel aastal jäi mulle silma, et tumedate päevaliiliate närtsinud õied määrivad korralikult käsi ja panin tumedamad õied lihavõtete jaoks tallele. Nüüd sain lõpuks katset teha ja suur oli mu rõõm, kui muna rätist välja koorisin! Mõnusalt sinise- ja pastellikirju muna kuue kirjajateks olid päevaliiliad “Ed Murray”, “All American Plum”, “Midnight Magic” ja “Bela Lugosi”, kelle värsket vormi näeb soovikorral siit. Ülejäänud munadele aitasid värve anda värsked krookused, sillaõied, paar kerapriimulaõit ja eelmisel suvel kuivama pandud musta petuunia õied (mis vutimuna uhkelt tindilillaks toonisid).
Ka linnurindel on kevad mis kevad. Kuldnokad on kohal, samuti on juba näha punarinda ja linavästrikku ning kaelustuvid teevad oma tavapäraseid tondihääli. Ühel päeval lendas imemadalalt üle maja sookureparv. Sinitihased tegelevad sisekujundusega, tuustivad usinalt sammalt ja tassivad pesakasti. Ka musträstas ehitab, tema lemmikmaterjaliks paistavad olevat mullused pikad rohukõrred.
Natuke olen tubli ka jõudnud olla. Mu väike elupuutünn sai hekikääride all taas tünjama vormi ning vaarikatelt eemaldasin vanad varred (töö, mida ma teps mitte ei armasta!). Nüüd tuleks veel põõsaste alla lipanud vaarikad kokku korjata, teiste juurde ritta pista ja varsti üks väetamistiir teha, siis oleks nendega praeguseks korras ja võiks südamerahuga marju ootama jääda.
Ja lõpetuseks — ka mu auto sai siin ühel päeval pisut kevadiseks ja topsihoidja leidis aiahoolikule sobiliku kasutuse. Ning mina sain veelkord kinnitust, et aiainimesed on ikka ühed ütlemata armsad ja lahked inimesed. Uurisin meie kandi Facebooki aiagrupis, et ega kellelgi tumedaõielisi lumeroose üle pole ja kohe-kohe kirjutas üks tore naisterahvas, et tal oleks pakkuda eelmisel aastal potti pistetud pojakesi. Tasuks küsis naerul näo. Nii armas!
