1. Oru loss

1899. aastal Pühajõe suudmesse rajatud 57-toaga uhke suvitushoone oli algselt projekteeritud Peterburi suurkaupmehe G.G. Jelissejevi puhkemajaks. Hoone valmis Itaalia neorenessansi stiilis arhitekti Gavril Baranovski projekti järgi, pargi arhitektiks oli Georg Kuphaldt. Ligi 100 hektari suurusest pargist oli suurem osa kujundatud looduslikus stiilis ja pargi ehitustöödel osalesid paljud kohalikud talupojad. Lossi ja pargi ehitamise väidetav kogumaksumus oli 5 miljonit kuldrubla. Bolševike oktoobripöörde järel lahkus Jelissejev Pariisi ja loss jäi hooldamata. 1934. aastal ostsid Eesti tööstusringkonnad lossikompleksi Jelissejevilt 100 000 krooni eest ja kinkisid Eesti riigile riiklikuks otstarbeks. Alates 1935. aastast kuni hävitamiseni asus seal Eesti riigipea suveresidents.

Foto: Oru loss, AM F 23779, Eesti Ajaloomuuseum, MUIS

1940. aasta juunipöörde järel algasid lossis laastamistööd, mille käigus veeti osa väärtuslikumast varast (maalid, lauahõbe jms.) Venemaale. Oru lossi põletamiseks saabus 1941. aasta 13. augusti õhtupoolikul kohale umbes 50-meheline punaväelaste salk. Kella poole viie ajal süüdati loss ja selle kõrvalhooned. Lossi teenijaskonna puidust elumaja pidi algselt jääma põletamata, kuid peagi käsutati ajalehe “Sakala” (nr.127, 15.08.1942) andmetel elanikkond majast välja ning elamu süüdati põlema ilma, et keegi oleks saanud midagi välja tuua. Kui osa teenijatest suutiski päästa veidi pesu, käsutati nad majast välja ja vahistati terves koosseisus. Varemed, kus asus miiniladu, lasti õhku saksa vägede poolt 1944. aastal.

Foto: Üldvaade Oru lossile ja selle juures olevale tiigiga haljasalale., AM F 32457, Eesti Ajaloomuuseum, MUIS

1873. aastal, kui Narva esimene linnapea Adolf Theodor Hahn tegi ettepaneku linn arendada toimivaks kuurordiks, algas endises Hungerburgi nimelises kalurilinnas jõuline ehitustegevus. Mõne aastaga ehitati täis mereäärne Aia tänav, kuhu kerkisid tollaste rikkurite suvitusvillad. Otse mere kaldale ehitas inseneriharidusega linnapea kõige suursugusema maja — Villa Capriccio, mis sai valmis 1874. aastal. Valgete sammaste ja portikustega hoonet peeti hiljem “teiseks” Oru lossiks.


Teine maailmasõda hävitas suurema osa Narva-Jõesuu kuurordiarhitektuurist, sealhulgas luksuspansionina toimiva Capriccio. Nõukogude ajal ehitati purustatud hoone kohale Narva tehase Baltijetsi puhkekodu “Mereranna” idapoolne korpus.

Foto: Villa “Capriccio” esivaade 1944-1945, AM F 3662:87, Eesti Ajaloomuuseum, MUIS



Suurejoonelise juugendstiilis Endla teatri hoone projekteerisid arhitektid Georg Hellat, Alfred Jung ja Erich von Wolffeldt. 1911. aastal, kui Endla maja valmis, algas Pärnus kutseline teatrielu. Paljude teadvuses seostub Endla teater peamiselt ajaloolise sündmusega, mis leidis aset 23. veebruaril 1918. aastal, kui advokaat Hugo Kuusner luges Endla teatri rõdult rahvale ette “Eesti iseseisvuse manifesti”.

Foto: Pärnu Muuseum


Kui esimese iseseisvuse ajal oli hoone viljakas tegevuspaik rahvuskultuuri edendamisel, siis II. maailmasõda katkestas üha jõudsamalt areneva seltsitegevuse. 1944. aastal hävis suur osa majast tulekahjus. Hiljem arutleti küll maja taastamise üle ja valmisid eriilmelised eskiisprojektid, kuid 1960. aastal maeti taastamisplaanid maha ja Pärnu linna täitevkomitee otsustas Eesti rahvuslust sümboliseeruvad varemed õhkida.

Foto: Purustatud Endla teater, AM F 3661:22, Eesti Ajaloomuuseum, MUIS


Praeguse Jõhvi Kontserdimaja kohal asus kunagi üks Eesti ajaloo kaunemaid mõisasid. Jõhvi mõisa mainiti esmakordselt aastal 1336, kui selle esimene teadaolev omanik oli Taani kuninga vasall Nicolas de Geyvi. Aastast 1491 kuulus
Narva ordufoogtile. Seda aastat peetakse sageli ka Jõhvi mõisa esmamainimise aastaks. 15. ja 16. sajandil oli mõis Liivi ordu valduses kuni 1581. aastani, mil see vallutati rootslaste poolt. Järgnevalt kuulus mõisakompleks mitmetele kõrgetele suguvõsadele kuni see 1919. aastal maareformi käigus võõrandati.

Fotod 2x: Erakogu


Eesti Vabariigi ajal, 1929. aasta kevadel asus Jõhvi mõisa Eesti Kaitseväe IV. üksikjalaväepataljon ning mõisahoones asusid väeosa staap, ohvitseride korterid ja kasiino. Teise maailmasõja päevil Saksa okupatsiooni ajal asus mõisas saksa sõjaväelaste hospidal. Esinduslik mõisahoone hävis 18. septembril 1944. aastal, kui Saksa sõjavägi selle õhkis.


Teise maailmasõja sündmuste käigus sattusid suurema rünnaku ohvriks Tallinna, Narva, Tartu, Kuressaare ja Pärnu linnasüdamed, kus purustati arvestatav osa tolleaegsetest avalikest hoonetest ja elumajadest. Peaaegu täielikult hävis Põhjamaade baroki pealinn Narva. Tallinn kaotas 1944. a. märtsipommitamise käigus umbes poole elamispinnast. Nõukogude Liidu õhurünnakute tulemusena purustati peaaegu täielikult Tallinna keskaegse vanalinna Niguliste kvartal. Pommitamise järel puhkenud tulekahjus sai kannatada Niguliste kirik, hävis kiriku sisustus, kuid kultuuriväärtused suudeti päästa. Põlesid ka raekoja tornikiiver ja vaekoda. Üks suurimaid kaotusi oli Estonia teatri- ja kontserdihoone peaaegu täielik hävimine.

Foto: Harju tänav enne 1944. a, Eesti Ajaloomuuseum, AM _ 2164 F 10644, MUIS


Punaarmee suurtükitule all hävis ka kolmandik Tartu linnast, sealhulgas mitmeid eluhooneid ja arhitektuuriväärtuseid nagu Maarja kirik, Tartu kaubahoov jt. Tartu lähiümbrusest sai kannatada Raadi mõis.

Foto: Barclay de Tolli plats ja ausammas, tagaplaanil Tartu kaubahoov., AM _ 12849:144 F 12739, Eesti Ajaloomuuseum, MUIS

Sõja päevil oli trööstituimas olukorras Narva linn — Nõukogude õhurünnakute järel tehti maatasa suurejooneline barokne vanalinn. Samal suvel õhkisid taganevad Saksa üksused ka seni säilinud hoonete varemed, sealhulgas kirikutornid. Ajaloolisest hoonestikust Narva vanalinnas taastati pärast sõda vaid kolm ehitist (raekoda ja kaks elamut) ning Hermanni kindlus.

Fotod: Narva vanalinn: vaade kagust, AM N 30903, Eesti Ajaloomuuseum, MUIS ja vaade loodest, AM N 30904, Eesti Ajaloomuuseum, MUIS

Foto: Narva peale pommitamist, Wikipedia

Villa Waldfriedina tuntud kaunis torniga puitmaja valmis 1870ndatel aastatel tõenäoliselt Eestimaa kubermangu ehitusosakonna arhitekti Rudolf Knüpfferi projekti järgi. 1927 ostis pankrotti läinud maja Ajakirjanike Liit ning kuni II. maailmasõjani asus hoones ajakirjanike puhkekodu.

2000. aastal sattus kehvas seisus maja eravaldusesse, vahetas mitmeid kordi omanikke ja põles maha 2008. aasta suvel.

  • Lugu pärineb moodnekodu.ee arhiivist ja ilmus esimest korda 18.04.2017. a