VANAD FOTOD | Tuntud Eesti arhitektuuripärlid, mida enam olemas ei ole

Eesti ajalugu tunneb suurel hulgal kauneid arhitektuuripärleid, mis on erinevatel põhjustel tänaseks hävinud. Tuhanded silmapaistvaid ehitised pühiti Eestimaa pinnalt maailmasõdade käigus, kuid on ka neid, mis on langenud hooletute peremeeste või tulekahjude ohvriks. Meenutame säravaid maju, mille ilu on koos möödunud aegadega unustusse vajunud.

1. Oru loss

1899. aastal Pühajõe suudmesse rajatud 57-toaga uhke suvitushoone oli algselt projekteeritud Peterburi suurkaupmehe G.G. Jelissejevi puhkemajaks. Hoone valmis Itaalia neorenessansi stiilis arhitekti Gavril Baranovski projekti järgi, pargi arhitektiks oli Georg Kuphaldt. Ligi 100 hektari suurusest pargist oli suurem osa kujundatud looduslikus stiilis ja pargi ehitustöödel osalesid paljud kohalikud talupojad. Lossi ja pargi ehitamise väidetav kogumaksumus oli 5 miljonit kuldrubla. Bolševike oktoobripöörde järel lahkus Jelissejev Pariisi ja loss jäi hooldamata. 1934. aastal ostsid Eesti tööstusringkonnad lossikompleksi Jelissejevilt 100 000 krooni eest ja kinkisid Eesti riigile riiklikuks otstarbeks. Alates 1935. aastast kuni hävitamiseni asus seal Eesti riigipea suveresidents.

Foto: Oru loss, AM F 23779, Eesti Ajaloomuuseum, MUIS

1940. aasta juunipöörde järel algasid lossis laastamistööd, mille käigus veeti osa väärtuslikumast varast (maalid, lauahõbe jms.) Venemaale. Oru lossi põletamiseks saabus 1941. aasta 13. augusti õhtupoolikul kohale umbes 50-meheline punaväelaste salk. Kella poole viie ajal süüdati loss ja selle kõrvalhooned. Lossi teenijaskonna puidust elumaja pidi algselt jääma põletamata, kuid peagi käsutati ajalehe “Sakala” (nr.127, 15.08.1942) andmetel elanikkond majast välja ning elamu süüdati põlema ilma, et keegi oleks saanud midagi välja tuua. Kui osa teenijatest suutiski päästa veidi pesu, käsutati nad majast välja ja vahistati terves koosseisus. Varemed, kus asus miiniladu, lasti õhku saksa vägede poolt 1944. aastal.

Foto: Üldvaade Oru lossile ja selle juures olevale tiigiga haljasalale., AM F 32457, Eesti Ajaloomuuseum, MUIS

1873. aastal, kui Narva esimene linnapea Adolf Theodor Hahn tegi ettepaneku linn arendada toimivaks kuurordiks, algas endises Hungerburgi nimelises kalurilinnas jõuline ehitustegevus. Mõne aastaga ehitati täis mereäärne Aia tänav, kuhu kerkisid tollaste rikkurite suvitusvillad. Otse mere kaldale ehitas inseneriharidusega linnapea kõige suursugusema maja — Villa Capriccio, mis sai valmis 1874. aastal. Valgete sammaste ja portikustega hoonet peeti hiljem “teiseks” Oru lossiks.

Teine maailmasõda hävitas suurema osa Narva-Jõesuu kuurordiarhitektuurist, sealhulgas luksuspansionina toimiva Capriccio. Nõukogude ajal ehitati purustatud hoone kohale Narva tehase Baltijetsi puhkekodu “Mereranna” idapoolne korpus.

Foto: Villa “Capriccio” esivaade 1944-1945, AM F 3662:87, Eesti Ajaloomuuseum, MUIS

Foto: Purustatud Endla teater, AM F 3661:22, Eesti Ajaloomuuseum, MUIS

Sõja päevil oli trööstituimas olukorras Narva linn — Nõukogude õhurünnakute järel tehti maatasa suurejooneline barokne vanalinn. Samal suvel õhkisid taganevad Saksa üksused ka seni säilinud hoonete varemed, sealhulgas kirikutornid. Ajaloolisest hoonestikust Narva vanalinnas taastati pärast sõda vaid kolm ehitist (raekoda ja kaks elamut) ning Hermanni kindlus.

Fotod: Narva vanalinn: vaade kagust, AM N 30903, Eesti Ajaloomuuseum, MUIS ja vaade loodest, AM N 30904, Eesti Ajaloomuuseum, MUIS

Villa Waldfriedina tuntud kaunis torniga puitmaja valmis 1870ndatel aastatel tõenäoliselt Eestimaa kubermangu ehitusosakonna arhitekti Rudolf Knüpfferi projekti järgi. 1927 ostis pankrotti läinud maja Ajakirjanike Liit ning kuni II. maailmasõjani asus hoones ajakirjanike puhkekodu.

2000. aastal sattus kehvas seisus maja eravaldusesse, vahetas mitmeid kordi omanikke ja põles maha 2008. aasta suvel.

• Lugu pärineb moodnekodu.ee arhiivist ja ilmus esimest korda 18.04.2017. a