APPI, me ostsime maja | Idüllilisest aiast ja halbadest üllatustest
Üldiselt ei pea me kumbki end emotsionaalseteks ostlejateks ja eriti rumal tundub emotsioonioste teha kinnisvara puhul. Aga jah, umbes nii just meiega läinud suvel juhtuski. Tegelikult plaanisime osta endale pisema korteri, mis oleks enam-vähem korras ega vajaks remonti. Kortereid vaatama minnes ei sümpatiseerinud üksi väga. Mõne puhul häiris planeering, teise puhul läbi kostuvad naabrid, kolmanda puhul siseviimistlus, neljanda puhul kütteliik. Lõpuks jäi silma üks rõduga korter vanast majast rekonstrueeritud uusarenduses. Selle puhul oli mõttekohaks asjaolu, et rõdu eest küsiti sama ruutmeetrihinda, mis korteris sees ja korter tegelikult oli rõdu korteri endaga võrreldes üsna pisike. Ja 9 kuud aastast on rõdu ju täiesti kasutu element. Ja need kolm kuud kasutavad omavahel kokku puutuvaid rõdusid-terrasse ka naabrid, mistõttu erilist privaatsust seal ka loota polnud.
Seevastu ühe vana ja armsa aknaluukidega puitmaja juurde kuulus ligi tuhat ruutmeetrit aeda täiesti “tasuta”. Ja maja ise oli müügis üsna sümpaatse hinnaga. Kinnisvara puhul täiesti ebaoluliseks, aga väga veenvaks elemendiks said ka ülimaitsvad vaarikad, mida põõsa küljest noppida ja muidugi ka õuna- või ploomipuud, mille vahele järgmisel aastal esimese asjana võrkkiige riputame! Lisaks veel muru, millel paljajalu hommikuti ringi patseerida ja hundirattaid visata! Ja seda õnne ei pea mitte kellegagi jagama! Nii, et jah, selliseid ürgeestlaslikke lihtsaid, kuid armsaid soove peas keerutades meist majaomanikud saidki.
Heade üllatuste kõrval tuli muidugi ette ka halbu. Näiteks avastas pottsepp, et korsten on paksult pigi täis ja see tuleb ilmtingimata maha võtta ja uuega asendada. Nii, et kui märkate mõne sada aastat vana maja müügikuulutuses sõnapaari “töökorras ahjud”, tasub sellesse igal juhul äärmiselt skeptiliselt suhtuda ja võtta kaasa ka mõni asjalik sertifitseeritud pottsepp. Siis on vähemalt, millelt tingida või lihtsalt teadmiseks võtta, milliste suurte ja ootamatute kulutustega arvestada… Meie hinnapakkumine uuele korstnale, ahju putitamisele ja ühest ahjust kamina ehitamisele tuli pisut rohkem kui 5000 eurot. Maja puhul seega tuleb kindlasti olla valmis mitte just kõige pisemateks väljaminekuteks.
Samas võib nüüd edaspidi ahjusid suurema südamerahuga kütta ja hea, et oluline töö sai kohe ehituse algetapis tehtud. Pottsepp viis ka korstent ehitades kogu vana süsteemi tuleohutusnõuetega vastavusse. Lõõre lahti võttes tuli välja, et eelmisel omanikul tulekahjust väga palju puudu ei jäänudki. See kuumusest tahmanud laud lõõri ja seina vahel illustreerib hästi kaasaegset nõuet, et süttivad materjalid peavad asetsema küttekoldest piisavas kauguses.
Rohkem halbu üllatusi peale korstna ja ahjude õnneks ette ei tulnud. Seinu vanast tapeedist ja papist puhastades selgus, et palgid ja konstruktsioonid on maja vanuse kohta üllatavalt hästi säilinud. Et neid ka edasi sama hästi säilitada, sai nüüd mõttekohaks soojustamise küsimus. Et fassaadil oli hiljuti uus välisvooder paigaldatud, ei tundunud väljastpoolt soojustamine väga hea idee, sest selleks tulnuks ju kogu maja välisvooder maha võtta…
Tuttavate restauraatorite ja arhitektidega aru pidades sai aga selgeks, et veel halvem idee on palkmaja seestpoolt soojustada, sest villakihi all võib palk hoopis tänu kondentsaadile niiskust saada ning uutele eluvormidele heaks kasvukohaks kujuneda. Soojakadu palkseinte kaudu pidi olema aga ilmeväike ning seega soovitati meil pigem akende ümbrused korralikult takuga ära toppida ning keskenduda katuse, tuulekoja ja põranda soojustamisele. Igal juhul väga tore, et üks töö vähem! Ja alati on tore ka midagi vanale majale iseloomulikku esile tuua ja alles jätta ning mitte paksu villa ja krohvikihi alla peita. Köögi puitlaudist näiteks mõtlesime säilitada üsna sellisena nagu ta on — ainult kollase värvi võiks valge vastu ümber vahetada.
Ühe kapi (parempoolse) otsustasime ka hiljem sisekujunduses ära kasutada. Muu kraam läks müüki ja sellest sai finantseeritud prügikonteinerite tellimist.
Kui küttest rääkida, siis meie valik osutus õhk-vesi soojuspumba kasuks. Maakütte jaoks oli meie maja liialt pisike, et see end ära tasuks ning mõte enne meid majas elanud proua kujundatud kauni iluaia läbisonkimisest tundus ka piisavalt õudne, et mitte selle kasuks otsustada. Muidugi enne, kui üldse veepõhisele küttele mõtlema hakata, tuli tekitada majja igatpidi toimiv kanalisatsioon. Seni tuli majja ühest kraanist küll vesi, mis jooksis kraanikausi all olevasse ämbrisse. Äravool puudus nii majas kui ka saunas. Tuleb tõdeda, et sõja ajal sündinud inimesed on tõepoolest väga leidlikud ja leplikud ning sellise askeetlikkuse taustal tunduvad meie dilemmad — kas osta segisti Villeroy&Bochit või IKEA-st kohati imelikud. Köök ise on kitsas ja vanal ajal kasutas seda tõenäoliselt kaks perekonda — üks kes elas ühes ja teine, kes teises tiivas. Kumbagi poolt küttis oma ahi. Igal juhul planeeringut otsustasime mitte muuta ja kohe, kui kütteprobleemid lahendatud, hakkame mõtlema, kuidas see kitsas köök nutikalt ära sisustada ja ilusaks tuunida.
Vee liitumislepingut tegema minnes sattusime õnneks ülitoreda klienditeenindaja jutule, kes tutvustas meile kohe ka head võimalust taotleda kaevetöödeks ja torustiku väljaehitamiseks toetust Keskkonnainvesteeringute Keskuse meetmest “Eraisikute vee- ja kanalisatsioonitaristu rajamine”, kust on ka teistel võimalik teatud tingimustele vastates toetust taotleda. Näiteks peab elukoht asuma vähemalt 2000 tarbijaga piirkonnas. Toetust antakse elamu ühendamiseks ühisveevärgi ja/või -kanalisatsiooniga ning elamu kogumismahuti rajamiseks või ümberehitamiseks.
Peale arvukate skeemide allkirjastamist ja kaeveloa esitamist saime lõpuks ka teate taotluse rahuldamisest ja saime kaevama hakata. Paberimajandus ja ootamine võttis aega umbes kuu, aga õnneks jagus muud tööd piisavalt — tassisime ise mitu konteineritäit asju majast välja, Lisaks käisid sealt üle mitmed sõbrad-tuttavad ning isegi muuseumitöötajad ja lõpuks ju jaks ja mõistus endal lõppes, siis tulid appi juba ka päris töömehed, kelle käes kõik eriti nobedalt käis. Ja lõpuks on ikkagi iga toetus ülioluline, sest peale remondieelarve koostamist ei saanud meist kumbki päris mitu ööd magada. Kui see remont kunagi ka valmis saab, siis jagame kindlasti ka planeeritud eelarvet ja siis ka eelarvet, mis see 100 m2 maja renoveerimist meil reaalsuses maksma läks. Praeguseks oleme Ehitisregistrisse suure vaevaga (esimest korda elus ikkagi!) ära teinud ehitusteatise uue küttesüsteemi paigaldamiseks. Ja järgmine kord teemegi juttu juba õhk-vesi soojuspumbast ja selle paigaldamisest!
