11 küsimust: sisearhitekt Hanna Karits soovib luua aeglaselt vahelduvat esteetikat
1. Milliste sõnadega ennast tutvustaksid?
Ma tahaksin arvata, et enamiku ajast olen sõbralik, töökas, rõõmus ja rahulik. Olen inimene, kes naudib head seltskonda ja põnevaid vestlusi sama palju kui linna tuiksoone kõige kiiremas kohvikus üksi raamatut lugeda või mööda põlluääri ja merekaldaid lonkida. Kõige olulisem on olla pidevas muutumises-arengus, siis on hästi.
2. Kust kõik alguse sai ja mis on teinud sinust selle, kes oled?
Minu huvi kunsti ja loomise vastu sai alguse juba põhikoolis. Lemmikosa päevast moodustasid Pelgulinna kooli pikad kunstitunnid, kus oli täielik loominguline vabadus. Kooli lõpus tegin teadlikult samme, et sisse astuda kunstiakadeemiasse. Mind on alati huvitanud nii arhitektuur kui ka sisearhitektuur. Katsed tegin sisearhitektuurikateedrisse ega ole päevagi kahelnud erialavalikus.
Sealt edasi kulges tee erinevate meistrite juurde. Erialast karjääri alustasin Eesti mõistes suures arhitektuuribüroos lihtsa sisearhitekt-joonestajana. Sealt edasi liikusin väiksemasse sisearhitektuuribüroosse, kus aastatega kujunes järjest suurem võimalus projektides võrdselt kaasa rääkida ja otsuseid teha. Nüüdseks on minu unistus täitunud ja mul on enda sisearhitektuuristuudio (www.hannakarits.com).
3. Kuidas on möödunud loomingulised tegemised sisearhitektina?
Tegemisi on olnud palju ja need varieeruvad seinast seina. Eesti on tänu oma väiksusele põnev koht, sest spetsialiseerumine mõnele kindlat tüüpi objektile on võimatu. See teeb loomise huvitavaks, sest töös olevad objektid erinevad kardinaalselt: restoran, showroom, raekoda, kodu, kontor jne. See on ka põnev võimalus kohtuda väga huvitavate persoonidega – inimestega, kes tegutsevad, mõtlevad, soovivad luua uusi väärtusi, lahendusi. See kõik on väga inspireeriv ja paneb tegutsema.
4. Milliste raskustega oled erialaselt silmitsi seisnud?
Raskusi on iga päev ja need käivad iga eriala juurde. Sisearhitektuur koosneb väga paljudest kihtidest, tulemuseks on lähedalt vaadeldavad ja tajutavad ning otseselt inimesi mõjutavad objektid.
Esimene seos tekib meil vaatluse kaudu – kas meeldib või mitte. Pikemal ruumis viibimisel hakkad aga tajuma, kas valgus on hea, kas tool on mugav, kas akustika on hea, kuidas ruumid asetsevad, kuidas on loomuliku valgusega, mis materjali on kasutatud, kas on piisavalt õhku hingata jne. See üks suur tervik, mille kokkupanemine ja kooshoidmine on suur väljakutse ning nõuab head visiooni ja tugevat eneseusku.
5. Kas on välja kujunenud efektiivne töörutiin? Milline?
Loominguline inimene töötab kogu aeg – mõtted ja ideed – nendest ei ole pääsu. Silm on treenitud nägema detaile ja analüüsima kõike enda ümber nii kodus, reisil kui ka poejärjekorras.
Praktilise stuudiotöörutiini osas olen aja jooksul mõistnud, et hommikuks on hea planeerida suhtlus tellijate ja koostööpartneritega ning meilivahetused. Pealelõuna ja õhtu on parim mõtlemise ja joonestamise aeg. Kui tähtpäev on lähenemas, siis kaovad aeg ja ruum, jääb vaid üks – lõpp. Mida aeg edasi, siis efektiivsuse säilitamise osas püüan võrdselt panustada ka mõnusale puhkusele ja liikumisele. See on väga oluline osa.
6. Kas mõtled tööd tehes keskkonnasäästlikkusele? Kuidas?
Minu soov on luua aeglaselt vahelduvat esteetikat ja keskenduda võimalikult vähe trendidele, mis on juba eos suunatud tarbimisele – loodan, et ehk see aitab.
Tulevikus tahaksin panustada uute ideede ja lähenemistega ning mõtestada seda eriala edasi. Ma arvan, et palju saab ära teha ja kindlasti ei tohi kuidagi vanadesse
mustritesse kinni jääda. Ehitussektor on väga suure ökoloogilise jalajälje ja mõjuga – need otsused keskkonnaloomes mõjutavad meid iga päev linnaruumis, tööl, kodus, koolis. Oluline, et need on väga pikas perspektiivis läbi mõeldud ega eelda juba eos ümber tegemist.
7. Kes on eeskujuks?
Loomingulised eeskujud vahelduvad selle järgi, kuidas ma ise ajas muutun, kuid üks vankumatu majakas on minu pere: vanemad, vanaemad, vanaisad.
8. Mis või kes inspireerib?
Mind inspireerib liikumine ja muutused – nii inimestes, looduses kui ka ruumides. Kontoris inspireerib mind hea muusika, kodus maailma parim seltskond, üksi olles hea raamat ja pikad jalutuskäigud.
9. Milline on suurem eesmärk? Mis on see, millega soovid meelde jääda?
Püüda olla iseenda parim versioon. Teha seda, mida armastan – jutustada lugusid ruumi kaudu.
10. Kuidas elab meie sisearhitektuur? Kas on põhjust tunda muret või rõõmu?
Eesti sisearhitektuur elab hästi, meil on tugev koolkond ja üsna järjepidev taustsüsteem. Kunstiakadeemia sisearhitektuuri osakond ja sisearhitektide liit. Need on olulised instantsid, et eriala areneks, samas oleks ka stabiilne põhiväärtuste süsteem, millele ehitada uusi ideid ja vaateid.
Hindan järjepidevust kvaliteedis ja uuendusmeelsust mõtestamises. Sisearhitekt on praeguses ehitussektoris möödapääsmatu spetsialist, et luua kvaliteetset keskkonda ja pakkuda lõpptarbijale parimat ruumikogemust.
11. Lemmikobjekt enda loomingust? Miks?
See on raske küsimus. Kuidagi on see nii seatud, et oma loomingus kasvan igast tööst lõpuks välja. Kui objekt saab valmis, siis olen ise juba nii muutunud, et teeksin hoopis uue lahenduse.
Üks lemmikuid on terviklikkuse poolest ehk Matsi rannamaja. Selle objekti puhul oli võimalus teha nii arhitektuurne kui ka sisearhitektuurne lahendus, mis tähendab, et iga vaade aknast, iga samm uksest, iga detail ja materjal jutustab selle koha lugu. Seal on uskumatu rahu.
Hanna Karitsa loodud rannamaja võitis Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidu tänavusel aasta puitehitise võistlusel rahvahääletusel publiku lemmiku tiitli. Vaata kaunist elamist siin: RAHVA LEMMIK | Keskkonda sulanduv suvemaja endises kalasadamas
