Keskendusime iga päev üha enam vannitoale, kuid kõik jäi selles osas venima, sest me ei suutnud leida ei ehitajat ega sobivat hinnapakkumist. Igatahes parim, mida me ise seniks teha saime, oli tulevases vannitoas välja lõhkuda vajunud vaheseinad ja vahelaed ning üleüldse kõik sodi ära koristada. Tegelikult oli see kõik nii kehvas olukorras, et piisas vaid pisut aitamisest ja kõik kukkuski kolinal kokku. Jooksin hirmunult vaatama, et kas mu mehega on ikka kõik korras — õnneks oli ja lisaks ka võidurõõmus naeratus näos.

Vaade vannitoale enne kaevetöid:

Kavandasime oma vannitoa rehetoa koridori osasse. Kui sodi oli välja tassitud, sai selgeks, et sellist pikka ja kitsast vannituba ma küll ei taha, seega mõtlesime võtta pisut ruumi juurde veel rehetoast endast. Vannitoa ja rehetoa vahel oli väga väsinud ja vajunud palksein, millel puudus osaliselt vundament ja mida olid vist aastate jooksul vana perenaise lehmad või lambad mõnusalt nühkinud. Igatahes oli pilt selline, et pigem aitab siin vaid mootorsaag, sest renoveerida midagi enam polnud. Hiljem olin ma selle otsusega väga rahul, sest vana lagunenud palkseina täielik eemaldamine tõi akendest nii palju valgust ja lisas avarust, seega otsustasime uut seina üldse mitte ehitada. Vana suitsuse risttala jätsime spetsiaalselt nii nagu ta oli ja samuti ka väikese osa palkseinast teisele poole. Kõik see annab üsna hästi aimu kunagise rehetoa hõngust.

Eelnevalt olid tehtud meil õues ka kõik veetrassi ja kanalisatsiooniga seotud tööd ning kõik torud olid maja vundamendi alt sisse toodud. Nüüdseks saime plaani lõpuni selgemaks ja märgid maha, kuhu miski tuleb ja kui kaugele uus vahesein tuleks teha. Kokku tuli vannitoa suuruseks 15 ruutmeetrit, kuhu mahuvad hõlpsalt ära dušš, wc pott, valamu ja pesumasin — viimane muide sai endale täiesti eraldi nurgataguse. Mõtlesin, kas tõesti saan ma endale lõpuks vannitoa, kus saab end mugavalt ümber pöörata ilma, et dušikardin tagumiku külge kleepuks. Hurrraaaa! Kahjuks vanni me endale ei saanud, kuigi oleksin väga tahtnud ja ruumi iseenesest oli. Kuna meil on probleeme salvkaevu täituvusega, siis matsime selle idee maha. See-eest saab meil tulevikus olema täiesti eraldi saunamaja.

Edasi oli vaja leida ehitaja, kes meie plaani ja unistuse teoks teeks. Ja see oli raske. Hea ehitaja on väljasuremisohus haruldus, vähemalt siin Lõuna–Eestis. Vanu maju ei taha üldse keegi renoveerida. Saaks vaid kiirelt küproki seina löödud ja klotsi taskusse. Või siis öeldakse sulle, et tunnihind on 12 eurot ja siis tuleb kohale üks mees ja vanajumal vaid ise teab, millal vannituba valmis saab. Ühelt ehitajalt sain hinnapäringu asemel lihtsalt vastuse — tänan pakkumise eest aga meil pole aega. Isver, küll see ajas juba naerma ja ei teagi kes kellelt pakkumist ootas.

Siiski õnnestus peale pikka otsimist leida ehitaja, kelle koduleht tundus korrektne ja tehtud tööd ning kogemused olid just sellised mis meie vana majaga sobisid. Hiljem selgus, et sel firmal olid vaid alltöövõtjad ja kogu see väline imago ei vastanud reaalsusele. Kokkulepitult tuli töödejuhataja päris kiirelt maja vaatama. Tundus, et mees tunneb asja, seega peale hinnapakkumist tuli ka meie otsus nende kasuks kiirelt.

Esmalt oli vaja välja kaevata vannitoa põrand. Aga kuna vannituba oli planeeritud osaliselt vanasse rehetuppa, mille põrand oli kivikõva ja mida labidaga oli täiesti võimatu välja kaevata, siis tuli appi võtta väike kopp. Vanal ajal tehti rehetoa põrand savist, kuhu segati ka liiva või mulda. Savisegu veeti põrandale, tehti veega märjaks ja lasti veidi kuivada. Seejärel lasti põrandat sõtkuda loomadel või lastel ja tambiti põranda pind puutambiga tasaseks. Hiljem kasutati selleks reherulli. Kujutage nüüd ette, seda igikeltsa käsiti lõhkuda ja välja kaevata oleks olnud ilmvõimatu.

Kopp kaevas me vannitoas ja rehetoas kaks päeva, kuni oli saavutatud piisav sügavus. Edasi täideti põhi liivaga ja sõtkuti tihedaks. Lisaks vannitoa põrandale otsustasime üheaegselt kohe ära teha ka rehetoapõranda, mis tegelikult oli kõik üks suur ruum ja millest osa läks vannitoa alla. Ühtlasi tuli ka kööki vedada veetrass ning kanalisatsioon just diagonaalis läbi rehetoa põranda. Kui kõik torustik oli veetud ja soojustatud ning ka vannitoa osasse elektrikaabel paigaldatud, saabus betooniauto. Nii suurt masinat me hoovis pole varem olnudki. Mul oli pisut hirm meie juurdepääsutee pärast, või äkki jääb auto lihtsalt hoovi kinni. Kõik laabus ja ka ilm soosis ning 1tunni pärast oli meil 80 ruutmeetrit põrand valatud nagu lipsti. Edasi järgnes tükk tühja pausi, sest põrand pidi kuivama. Tagantjärele mõtlen, et käsitsi ise seda kõike teha, kaevata ja valada poleks me suutnud eales. Seega on töid, mis lihtsalt tuleb sisse osta.

Vannitoa uus vahesein ja vahelagi sai tehtud puitkarkassist, mille vahele tuli vill ja kõige peale aurutõke. Algselt oli vannitoa lae jaoks kõrgust pea 3,5m. Ma siiani ei saa aru, miks ehitaja otsustas lae nii alla tuua, et lõppkõrguseks jäi kõigest 2.06m. No hästi, õnneks meil peres üle 2 meetriseid inimesi pole ja tegemist on siiski vannitoaga, äkki hoiabki rohkem kütet kokku, kuid siiski oli mul väike kõhklus, kas äkki peab dushi all seistes põlved longu laskma? Tagantjärgi tarkusena võin vaid öelda, kui miski tundub kahtlane ja ei näe välja nii nagu olid oodanud, tuleb sellest kohe ehitajaga rääkida ja olla kindel oma otsuses. Hiljem on asju juba raskem muuta, või ka võimatu.

Foto: uue vaheseina ehitus

Vannitoa ukseks otsustasime jätta vana plankukse. Mu kallis mees tegi relakaga ukselengi juba puhtaks ja kui ukse saab sama kauniks, on ilu kui palju. Leidsime majast põhu ja saasta alt täiesti kasutamata uue plankukse, mis on plaan korda teha just vannitoa tarbeks.

Eelnevalt oli vannitoale juba paigaldatud aknad, seega oleme jõudnud etappi, kus sai hakata ilu looma. Ja tuleb tõdeda, et teinekord on isegi hea, kui ideede teostamiseks kohe vahendeid pole. Mõni mõte saab rohkem küpsemaks. Nii jõudsin ka mina mitmeid asju ümber mõelda ja paremaid ideid koguda.

Foto: Vaade väljast enne akende vahetamist

… ja pärast!

Kindlasti soovisime, et vannitoas oleks pisut eksootilist hõngu. Lisaks pidi sinna sulanduma ka kõik stiilis “ilus Eesti maakodu”. Tahtsime võimalikult palju puitu kasutada ja minimaalselt keraamilisi plaate. Uus vahesein sai kaetud horisontaalis laudisega. Tahtsin ideaalis veel laiemat profiili, aga lõpuks pidin leppima parimaga, mis meil siin saadaval oli. Kui ma poes laudade järel käisin, vaatas müüja mind pisut umbusaldaval pilgul just kui mõeldes :“Naine oled sa kindel, et sul nii palju laudu ainult ühe seina jaoks läheb?” Tavaliselt võetakse vannitoa jaoks kolm lauda kaenlasse ja kõik! Kindel, kindel, sest meil valmib kodune spaa. Uus lagi sai kaetud servamata lauaga. Kõik need lauad võõpasime mehega vaheldumisi valgeks ja seda muidugi enne paigaldamist.

Uus valge sein sai kaunis, täpselt nii nagu olime soovinud. Koos seina valmimisega paigaldati ka wc-pott. Kui ma vannituppa astusin, et vaadata tööjärge, tabas mind ebameeldiv üllatus. WC-poti veepaaki tulev veetoru oli uhkelt suure kaarega üle seina veetud. Et mis mõttes? Kas tõesti on raske märgata, et midagi on valesti? Minu küsimuse peale vastati, et nad ei teadnud et selline wc-pott on tulemas. Aga meil oli ju pott juba valmis ostetud, ole hea ja küsi enne, kui midagi kokku käkerdad? Tänapäeval on kaubanduses sadu erinevaid potte müügil, kõigil omad eripärad, ei ole olemas kindlat standardit. Igatahes võeti sein lahti, veeti toru otse ja kenasti ning pandi laudis uuesti.

Põrandaplaatide leidmine oli pisut keerukam. Jah valik on suur, aga soovisin kindlasti Maroko stiilis matti keraamilist plaati ning arvesse tuli võtta ka pitsitavat eelarvet. Lõpuks jäi mu valik kolme erineva mustri peale, millest üks sai välja valitud. Kokkulepitud päevaks tagurdas kaubaauto kilomeetri jagu maad mööda meie juurdepääsuteed ja pani plaadid kraavi äärde maha, kust ma need siis kõik aiakäruga majani veel oma sada meetrit kärutasin. Sest meie teed on sügisel ja kevadel nii pehmed, et suurte kaubaautodega on siia peaaegu võimatu pääseda.

Plaatide paigaldus käis üsna kiirelt. Enne seda oli planeeritud ja juba paigaldatud trapp äravooluks. Tahtsin kindlasti pealt kaetavat duširenni, et põrandal oleks näha vaid kitsas pragu. Esmapilgul ei saa arugi, et kuhu siis vesi voolab. Enne sellise renni ostmist ehitaja veel täpsustas, et kas tuleb pealt kaetav renn jne. Vaatasin rahutundega meistrile otsa, väga hea et kui oskab küsida järelikult teab kuidas paigaldada. Kui pool põrandat oli plaaditud ja sh ka renn, hakkas mul peas alarm tööle. Mis asi see on????? Renn, mis pidi olema põrandaga ühel tasapinnal, oli põrandast 2cm kõrgem ja täiesti viltu. Ehitajad laiutasid vaikides käsi. Töödejuhataja punnitas silmi ja ajas välja mingit seosetut loba. Renniga oli nii korras, et mitte midagi ei anna enam teha. Raha on raisatud ja põrand on rikutud. Oleksin tahtnud sel hetkel kõva häälega karjuda ja mehed uksest välja kupatada. Kuid ma naiivselt siiski lootsin, et see jääb ka viimaseks käkerduseks. Renni kaane pidin ma siiski uue ostma ja välja vahetama. Nüüd ei ole meil kahjuks sellist vahvat peidetud renni, nagu olime tahtnud, vaid on siiski kena metallne renn seina ääres.

Foto: Tööde vahepealne etapp

Kui põrand oli plaaditud, jõudis järg dušiseinani. Tahtsin veega kokkupuutuva pinna katta mikrotsemendiga. Rääkisin ehitajatega pikalt, et kas neil on piisavalt oskust ja kogemusi selle paigaldamiseks. Töödejuhataja lubas suure hurraaga kõike — käkitegu, teeme ära, kuid mehed hakkasid peale mõningat kaalumist hädaldama, et ikka ei saa kuidagi ja et välissein mis on maakivist on vaja hoolega ette valmistada jne. Igatahes polnud nad üldse vaimustuses minu ideest. Pigem ei tahtnud nad tunnistada, et kuulevad mikrotsemendist esimest korda ja pole seda kunagi paigaldanud. Kuna aeg tiksus ja mul ei olnud aega enam kedagi teist selle paigaldamiseks otsida ning lisaks ei tahtnud ma hakata kalli materjalgi enam riskima, siis otsustasin, et üks dushisein saab kaetud sama plaadiga, mis põrand ja välissein läheb lihtsalt krohvi alla. Tulemus sai kena, vaatamata sellele et algne plaan oli teine. Dushinurka on tulevikus plaanitud veel musta raamiga klaasseinad.

Välisseina, mis on meil maakivist, tahtsin ma kindla peale katta lubikrohviga. Esiteks on lubikrohv hea niiskuse ja hallituse isoleerija ning vana maja võiks olla hea kliimaga. Tahtsin, et sein jääb võimalikult naturaalse välimusega koos oma kumerustega. Paraku hakkas töömeeste suust tulema hala ja nutulaul, et pole vähimatki mõtet teha lubikrohviga jne. Hea küll, ei viitsinud nendega vaielda ja ütlesin, et tehku siis tavalise krohviga. Peale esimest kihti oli sein juba päris kena. Ent kui teine kiht krohvi oli seinas, oli näha, kui lohakalt on töö tehtud, eriti kõik kokkupuutepinnad puidu, lae ja põrandaga. Kohati on seina sees täiesti suured augud, mitte vaid õõnsused ja krohv praguneb. Ehitaja väitis endiselt, et värvige üle ja siis läheb paremaks. Mis asi läheb paremaks? Ma tahtsin ju korralikku peenviimistlusega krohvitud seina mitte sellist käkerdist?

Järge ootas veel lagi, mis oli planeeritud teha servamata lauast. Töömeeste näost ja töövõtetest oli näha trotsi ja alamotiveeritust, sest nii palju asju oli juba valesti läinud ja ma seisin kullipilguga juba kõrval, sest mul oli tõsine hirm, et mis siis nüüd järgmisena. Ja sealt ta tuligi!! Uus lagi mis paigaldati, tuli nii madal ja silmnähtavalt viltu. Nii viltu, et ühte akend ei ole võimalik isegi lahti teha. Kuidas on võimalik teha nelja meetri kõrgusest ruumist 2,06 m kõrge lagi ja siis väita, et ohh me ei teadnud, et servamata laud tuleb ja seepärast tuli uus lagi nii madal jne. Kusjuures kõik materjalid olid ammu ostetud ja enne tegema hakkamist oli kõigist soovidest ehitajat informeeritud. Ma olin rohkem kui sõnatu. Mis me nüüd teeme? Kakume lae lahti ja teeme uuesti? Kui ma lõpuks töödejuhatajaga vestlesin ja nimekirja halvasti tehtud töödest ette lugesin, siis jätkus mehel õigustust ülearugi ja oma süüd selles ei näinud, et midagi valesti on ning isegi ei püüdnud lahendusi leida. Lõpetuseks öeldi mulle vaid, et selle raha eest käib küll. Vot nii armas Eesti ehitaja! Siit moraal, kui võtate hinnapakkumise, kus on kõik tööd kirjas siis tuleb täpsustada mis kvaliteediga töid selle raha eest saab. Ma ei ole üheski oma loos eelnevalt maininud ehitusfirmade nimesid, kuid need mehed tahaks ma hoiatuseks küll üles riputada !!

Edasi hakkasime ise vaikselt nokitsema ja sisustama. Värvisime uuesti seinad üle ja lihvisime lage, et saaks akna lahti käima. Vana palksein, mis oli rehetoast alles jäänud, sai Osmo vahaga veel mustemaks tehtud ja enne seda veel kõik palgivahed takuga tihendatud. Teisele poole palkseina mahutasin ära kenasti boileri, pesumasina ja pesukorvi ning riiuli asjade säilitamiseks. Ristpalk mis jooksis üle vannitoa oli sajandiga nii mõnusalt tahmunud, et isegi puhtaks pestes säilis must värv, seega me ei teinud sellega rohkem mitte midagi.

Foto: Nurgake pesumasinale enne valmimist

… ja pärast!

Mu kallis mees renoveeris ära kaks vana nagi. Vanameestega nagi sai lahti võetud, lihvitud ja vanamehed musta spreiga üle võõbatud. Teise veel vanema talunagi leidsin ma täiesti juhuslikult meie maja puukuurist. Ka see nagi läbis värskenduskuuri. Mõlemad nagid on väärikalt eksponeeritud meie vannitoas.

Täiesti suurepäraselt sobitus uue wc-poti juurde kunagi ammu Universaal Universumist ostetud tumepruunist puidust paberihoidja. Paberirullide ladustamiseks leidsin ma meie vanavara seast ühe ägeda kasti, mille ma kavatsesin algselt seina peale panna, aga mu mees mattis selle idee maha ja kast jäi paremaid ideid nurka ootama. Seal see seisab tänaseni ja tundub, et see oligi parim lahendus.

Ümmarguse nahkrihmaga peegli leidsin ma interneti avarustest ja just meile sobivas mõõdus. Sinna juurde sobis pronksine jänku pea väga armsalt. Oma järge ootab veel valamu, millele ma pole seni suutnud vana kappi aluseks leida ega ka lampe peegli kohale. Mingid detailid vajavad minu jaoks pikemat aega, et olla valikus kindel. Tark ei torma!

Terves majapidamises, nii ka vannitoas on meil veetud vanas stiilis nöörjuhtmed ja minu kindel soov oli sinna juurde saada ka vanaaegsed portselanist lülitid. Kaubanduses saadaolev valik on kallitelt firmadelt ja terve maja täis neid lüliteid oleks maksnud meile varanduse. Aga kes otsib, see leiab ja meie õnneks on turul olemas ka odavamaid analooge ja mitte üldse halva kvaliteediga.

Avastasin ühes taaskasutusest ja muidu vahvast poest punutud tugitooli. Tooli madratsile sain ma sõbranna abiga uue katte, mis toob meie vannituppa veel rohkem Aafrika hõngu. Algne idee oli panna see tugitool õue terrassile, aga kuna õnneks või kahjuks meil hetkel veel terrassi pole, siis leidis tool endale koha vannitoas ja nüüd olen ma kindel, et ainult see tool veel puuduski mu elust. Naised, te ju teate kui mõnus on peale duši võtmist mugavas tugitoolis maniküüri teha või seal niisamagi lõdvestuda! Olen märganud meie külaliste pealt, et nii mõningi neist pigem istuks me vannitoas ja mõnuleks seal tugitoolis. Arusaadav, sest see on meie elamises praegu ka ainus tuba, kus remont on tehtud.

Meie vannitoas on tunda pisut Vahemere, Aafrika ja Eesti hõngu. Kogu see kooslus sobitub päris kenasti omavahel kokku. Vannituba planeerida polnud raske. Kindlasti oli suureks eeliseks avarus ja see, et ruumi on rohkelt käes ning mul oli pea aasta aega kõike rahulikult läbi mõelda. Kindlasti võib siin mõni professionaalne sisekujundaja näha ka planeerimisvigu ja raiskamist, aga see kodu ei ole näidiskodu, vaid meie ja meile tundub nii hea.

Foto: Päikest sümboliseeriv mask Burkina Fasost

Hetkel vajavad veel teostamist mõned ideed ja paigaldamist ootavad puuduvad detailid — renoveeritud plankuks, liistud, dušisein, valamu koos alusega ja kapp käterätikute hodimiseks. Siis on kõik valmis ja seda lõpptulemust saab teiega jagada juba mõni aeg hiljem!

Jaga
Kommentaarid