11 küsimust. Sisearhitekt Rene Safinit inspireerib igapäevane keskkond ja emotsioonid
Milliste sõnadega ennast tutvustaksid?
Rasked on need traditsioonilised lihtsad küsimused, eriti kui neid pole sinult kunagi küsitud. Arvad, et tunned ennast ja suudad paari sõnaga end defineerida, kuid mõeldes erinevatele situatsioonidele ja olukordadele kipuvad omadussõnad vastanduma. Samas olen enda kohta kuulnud väljendeid: avatud meelega, enese- ja ühiskonnakriitiline, seikleja loomuga.
Kust kõik alguse sai ja mis on teinud sinust selle, kes oled?
Alguse – nagu enamikul minu kolleegidel – sai Eesti Kunstiakadeemiast. Lõpetasin 2000. aastal, millest ühe aasta veetsin vahetusõpilasena Oslo Arhitektuurikoolis ja erialaks diplomil on tootedisain.
Liitusin sisearhitektina Arsprojektiga aastal 2006. Enne seda töötasin reklaamifirmas (graafiline disain) ja mööblifirmas disainerina (mööbli projekteerimine), hiljem valgustisalongis valgusprojekteerijana. Kõik varem kogetud valdkonnad on mulle andnud hea baasi, et sisearhitektuuris end kindlana tunda. Olen kujunenud selleks, kes olen, tänu erinevatele töökohtadele ja nüüd juba tänu paljudele erinevatele projektidele, millele olen pühendunud.
Kuidas on möödunud loomingulised tegemised sisearhitektina?
Arvan, et mul on väga vedanud, kuna olen aastate jooksul saanud teha vägagi erineva iseloomu ja otstarbega projekte. Lühidalt öeldes huvitavalt. Olen kokku puutunud erinevate teemadega: valgustite disain, unikaalmööbli projekteerimine, pangabusside sisustus, pangad + sh brand manual’id, restoranid, hotellid, kioskid, ööklubid, tervisekeskused, eramud, välimööbel, näitused, golfi- ja surfiklubid, bürood, korterid, vahele graafilist disaini, kommipood ja praegu tegelen Eesti Suursaatkonnaga. Meenutades on need esmased projektid, mis silme eest läbi jooksevad.
Milliste raskustega oled erialaselt silmitsi seisnud?
Minu töös esineb erinevaid lahendamist vajavaid probleeme, kuid mitte otseselt raskusi. Küll on tegu keeruka projektiga, kus on raske leida kõige paremat planeeringut, teinekord on raske klienti veenda mingi lahenduse headuses jne. Samas on sisearhitektuur piisavalt loominguline ala, millega saad oma piirides mängida. Loomulikult on olemas rida standardeid, norme ja nõudmisi, mida peab järgima. Koht, kus olen pidanud neid kiivalt järgima, on ühiskondlikud hooned, kliinikud, kõrghooned, ööklubid, kõrge turvalisusriskiga ruumid.
Kas on välja kujunenud efektiivne töörutiin? Milline?
Töörutiin on kättevõtmise asi. Olen loomult pigem kohusetundlik ja püüan teha oma tööd hingega. Mis tähendab, et kui juba alustan, siis lõpetamata ei jää. Ei saa vist rutiiniks nimetada hommikust kontorisse saabumist. Eks projektifaasid on ikka erinevad: esmased suhtlemised, lähteülesannete koostamised klientidega, n-ö visioonide loomine. Loominguline ja tehniline tööprotsessi staadium erinevate koosolekutega, millele järgneb tihtipeale järelevalve, et projekteeritu ka füüsiliselt realiseeruks. Seda võiks ka rutiiniks nimetada, kuid samas vaadates minu eelnevat kirjut seinast seina projekteeritud objektide mahtu, siis ega’s neid identseid projekte olegi.
Kas mõtled tööd tehes keskkonnasäästlikkusele? Kuidas?
Sisearhitektuuris on minu meelest olulisim kasutada kvaliteetseid ja ajatuid materjale, mis tähendab ajas vaadatuna kohe kindlasti keskkonnasäästlikkust. Ehitusmaterjalid ja tehnoloogiad muutuvad sinnasuunas igapäevaselt, mille üle on ainult hea meel. Eks tarnija ja klient on täna vägagi haritud, nii pakkudes kui ka soovides kestvaid materjale.
Kes on eeskujuks?
Otseseid teadlikke eeskujusid mul pole. Vaatan maailma lahtiste silmadega. Kindlasti kasutan oma loomingus ja töös alateadlikult nähtut ja kogetut, mida alles hiljem vaadates tajun inspiratsiooniallikana.
Mis või kes inspireerib?
Inspireerib igapäevane keskkond ja emotsioonid. Ka reisides haagin endale kaasa paljut. Euroopa või Aasia, Havanna või New York. Tihti leian end analüüsimas või „inspireerumas” tualeti lukustuse või uduse panoraamvaate üle. Kokkuvõtteks on minu jaoks inspiratsiooni allikaks tellija lähteülesanne, mis on nagu sudoku lahendamine, leidmaks kliendile kasutajasõbralikum keskkond ja ruumilahendus.
Milline on suurem eesmärk? Mis on see, millega soovid meelde jääda?
Pole sellele kunagi mõelnud, et endale mõni ausammas ehitada, spetsiaalselt selles suunas tööd ei tee ega hakkagi. Sisearhitektuur on muidugi pisut tänamatu töö, mille eluiga pole nii pikk kui arhitektuuril. Ajaga muutuvad materjalid ja tehnoloogia ja tõekspidamised. Inimesed soovivad oma keskkonda muuta ja värskendada. Kõige kiiremini „põlevad” klubid ja kauplused, mida värskendada ja tänapäeva inimeste elutempoga kaasajastada. Pigem soovin teha kvaliteetselt oma tööd ja kui seda tunnustakse, on mul selle üle loomulikult hea meel.
Kuidas elab meie sisearhitektuur? Kas on põhjust tunda muret või rõõmu?
Muret ei tunne, vaid rõõmu. Meil on väga tugev ja maitsekas sisearhitektuuri rahvas. See vahepealne buumiaegne ehitus andis arhitektidele suured võimalused end kvaliteetselt teostada. Suur teene on ka muidugi materjalitarnijatel, kes pakuvad uusi ja kvaliteetseid tooteid ja tehnoloogiaid. Loomulikult ka teadlik tellija, kes hindab ja soovib. Inimesed liiguvad maailmas erinevates põnevates keskkondades. Rõõm on kogeda, et Eestis leidub järjest enam omanäoliste ja julgete lahendustega sisearhitekte.
Lemmikobjekt enda loomingust? Miks?
Eks igal objektil on oma taust, mis kõnetab. Pigem on see protsess, mis meeldib. Näitena tooksin toimiva Kotka Tervisemaja. Kuna algne ruumiplaneering polnud meditsiinikompleksile mõeldud, tuli pusletükid – kliinik, operatsiooniplokid, palatid, mammograaf, ootesaalid, perearstid, kohvik jne – hoolikalt kokku laduda, et saavutada logistiline tervik. Kahtlemata tuli ennast kurssi viia terviseasutuste nõuete ja projekteerimistingimustega. Püüdsime (Liina Kink – kaasautor) luua keskkonna, kus peegeldub keskuse meelsus – kvaliteet kõiges pakutavas.
