Kirsid, ploomid, õunapuud on paksult kohevat õitevahtu täis, peenardel on ootamatult pead tõstnud isegi eelmisel aastal kadunukeste kirja kantud tulbid ning kõikvõimalike lehtede värv on erakordselt intensiivne. Üleeile õhtul, kui videvikus jalutamas käisin, oli õhk toominga- ja õunapuuõite aroomist lausa paks ning kõikjal sidides, sirises ja krooksus keegi. Isegi ritsikad tunduvad kõrva järgi juba kohal olevat.

Tulbid aina õitsevad ja õitsevad ja õitsevad. Kohe-kohe lööb õied täies komplektis lahti eelmisel aastal peenrasse pistetud “Estella Rijnveld”, keda olin pikalt oma aeda silma rõõmustama ihaldanud.

“Salmon Impression” hakkab tasapisi küll juba lõpetama, kuid see lõpp on erakordselt kaunis – ta õied on see aasta uskumatult kopsakad! Ma vist ei ole nii suure õiega tulpi varem kohanudki ja see aasta on ta end tõeliselt ületanud.

Ma vist võiksin siia neid tulbipilte laduma jäädagi, nad on kõik nii kaunid see aasta! Aga olgu, püüan end talitseda ja panen ainult ühe ribakese veel. Tore on see, et osad tulbid on alles tulemas, nende seas ka eelmine aasta maha pistetud omapärase õiega “Hotpants”.

PS! Kindlasti jõuab ühtteist ka Aiahooliku Facebooki lehele ja Instagrami, nii et kellel siinsetest piltidest küllalt ei saa, võib lahkelt sealt juurde kiigata.

Minu suureks rõõmuks on välja ilmunud ka kodanik siil, keda pole ammu näha olnud. Juba mitu õhtut käib muruplatsil tundide kaupa korralik nohistamine, tuhnimine ja matsutamine. Mõnusalt asjalik tegelane!

Ja lõpuks ometi said tomatid kasvuhoonesse paika. Eks nad oleks juba pisut varem tahtnud potist välja saada, kuid paraku püsis öökülmaoht õige pikalt ja siis jäin ise pisut uimerdama, aga nüüd on asi tehtud! Mulla vahetasin osaliselt välja, pealmine kiht sai asendatud sõelutud komposti, istutusmulla ja vihmaussikomposti seguga ning iga taime alla istutusauku läks peotäis kanakakat (polstriks kerge kiht mulda peale, et juured otse kanakaka vastu ei puutuks). Istutasin taimed seekord üsna sügavale, sest nad olid veidi liiga pikaks veninud. Esimese hooga paistavad nad igati rahul olevat ja on juba palju kopsakamad-lopskamad kui kohe istutamise järgselt tehtud pildil. Betaluxil on juba päris kenad tomatmummud peal ning teisedki avavad järjest oma õisi. Ma juba ootan, millal esimese tomati võileivale lõikuda saan!

Seni aga lõigun peamiselt rabarberit, mis on samuti minu suur lemmik! Esimesed koogid ja salatid tehtud, kuid isu pole teps mitte veel täis. Õnneks on ka rabarber see aasta kenasti lopsakas ning koonerdama temaga ei pea (ja taaskord – märksa kopskam kui pildil, sest pilt on tehtud kohe pärast koogiks varte noppimist ja noh, ma olen ju liiga laisk, et nüüd ja praegu uut pilti tegema minna).

Aga nagu pealkirigi juba viitas, siis nädalalõpp kipub pisut ohtlikuks kujunema. Nimelt võtsin kergemeelselt enda kanda ülesande korraldada ka meie külas üks tore taimelaat (leiab aset sel pühapäeval) ja tuleb tunnistada, et see on ikka päris libe tee! Te ei kujuta ette kui palju on põnevaid ja imetabase valikuga aiandeid ja taimekasvatustalusid ja kõiki neid läbi sirvides on üsna raske end tagasi hoida ja mitte ostuhullusesse langeda. Natuke juba libastusingi ja kaks taime said laadale ette tellitud, aga lohutan end sellega, et need kaks olid sellised, mida olin juba aastaid taga ajanud (või noh, üks oli selline, teine on selle kirju lehega versioon). Samas on päris suur oht, et pühapäev toob neid libastumisi veel, sest meie kauplejatevalik sai erakordselt põnev ja mitmekülgne. Ja just praegu helistas üks Läti kaupleja, kes tahab tulla nii suure hulga taimedega, et nende maha laadimiseks minevat lausa kaks tundi aega. Lisaks toimub ürituse käigus ka rohevahetus, kuhu samuti tõotab päris palju toredat kraami tulla. Nii et kes Viimsi kanti satub pühapäeval, astuge Metsakasti külaplatsilt läbi, ärge laske mul üksi libastuda!

Lõpetuseks mõned aiaklõpsud veel ja siis lähen õue vihma nuusutama – tegelikult on päris tore, et aed sellele kuumalainele otsa nüüd mõned niiskemad ja jahedamad päevad saab, nii ei saa see ilu nõnda ruttu otsa!