LINNAVURLED MAAL | Püha hiis ja kevad südames
Maal elamise vaieldamatuid eeliseid on ka see, et saan lapse jätta rahuliku südamega õue tundideks magama. Meie ümber on võluv rahu ja avarus. Selleks, et kogeda looduse ilu, ei ole vaja isegi metsa minna, sest kogu meie tagaaed ongi mets ja see tunne on imeline.
Sel aastal tuli kevad tõesti teisti. Nii kiirelt ja rutakalt. Jõudsin vaid kärmelt mõned seemned kastidesse külida ja suvelillede beebitaimed osta, kui juba on vaja õue maad kaevama tormata. Kõik õitseb ja tärkab korraga. Sealjuures ka muru. Ma ei mäleta, et oleksin pidanud varasemalt aprillis muru niitma. Lumikelluke, sinilill, ülane kõik näitavad korraga oma ilu ning juba turritab ka piibeleht ja nurmenukk.
Alustasime eelmisel kevadel võsa raiumisega, et ilusad põlispuud esile tuleksid. Sel aastal jätkame samaga. Oleme tänu naabrimehe abiga saanud lahti paljudest “kolepuudest”, mis on kõik küttepuudeks tehtud. Saime lahti ka ühest inetust kuusereast, kus puud olid nii tihedalt üksteise seljas kasvanud, et osa neist juba kuivas otsast. Nüüd on vaade meie suvemajale oluliselt parem. Maha võetud kuused on aga just sellised sirged ja parajas mõõdus, et nendest tipi teha, kus sees saaks iga ilmaga pada tulel hoida ja sumiseda. Küllap jääb see mõte järgmise suve projektiks, aga plaani on ta võetud.
Võsa vahelt tuli välja ka üks väga suur, kuid piisavalt madal kivi, mille otsa mahub mõnusalt mitmekesi istuma. Kutsume seda paika mehega hellitavalt meie pühamuks ja hiieks. Miski kummaline tunne tekib seal niiviisi istudes ja mõtiskledes, eriti praegu, kui kõik on metsalillede ilus.
Juba teist kevadet mõtlen, et mida teha majaesisega. Kas rajada mõned okaspuuhekid või kiviktaimlad? Kuna meil on siin palju maakive, siis otsustasime alustuseks teha nendest kõrge kiviaiapeenra, mille keskele plaanin ma ilmade soojenemisel istutada kiviktaimlale omased lilled. Samuti korrastasime sissesõidutee otsa, kuhu sai tehtud teine samasugune maakividest kõrge peenar ning kuhu tulevikus saab koha TOI TALU silt ja postkast.
Meie selle kevade kõige suurem areng ja kõige elulisem meie pere jaoks on see, et vald tuli meile appi ning korrastas juurdepääsuteed. Just see sama väga halb juurdepääsutee oli määravaks paljudele ostjatele, kes seda talu enne meid vaatamas käisid. Loomulikult ei vaimustanud tee olukord ka meid toona, aga asjad lahenevad, kui oskad rääkida õigete inimestega ning kui vallale on oluline iga tema valla elaniku heaolu. Siinkohal meie pere sügav kummardus ja tänu Viljandi vallale. Nüüdseks on tee läbitav igasuguse autoga, küll nagu kuumaastikul, aga siiski läbitav. Eelmisel kevadel pidid me tuttavad käima 1km jalgsi, et meieni üldse jõuda. Iga kord, kui autoga tee peale sain, suundusin esmalt autopesulasse, et nö rahva sekka kannataks minna.
Ühtlasi aitas lahke kopamees meil ka kraavi võsast puhastada. Varakevadel oli pilt nagu Vargamäel aga pole viga, juba on pilt palju helgem :) Plaanime osaliselt ümber meie krundi kuuseheki istutada ja sissepääsu juurde roigasaia teha. Ehk siis veel pisut nokitsemist ja tööd, ning ilu juba on silmaga näha.
Jõudsime juba teha ka ühed kiired talgud, mille käigus sai koristatud ära palju oksi ja risu. Hea kui sõbrad, kel endalgi käed-jalad tööd täis, ei pea paljuks appi tulla. Koos on lahedam tööd teha ja hiljem lõbusam talgusuppi süüa.
Suvemaja sai tänu sõbranna tütrele Elinile kauni fantaasiamaalingu, mis päris valmis veel ei saanud, aga loodetavasti saab peagi lisa.
Selle suve üheks plaaniks ongi suvemaja lõplikult korrastada. Ülejäänud seinad valgeks värvida, katus samblast puhtaks teha ja seest voodrilauaga katta ning siis sisustada, et kallitel sõpradel oleks koht kus öömajale jääda.
- Järgmises postituses tuleb juttu meie enda renoveeritud mööblist, mille kallal oli hea pikkadel talveõhtutel nokitseda.
Loe ka “Linnavurled maal” blogi varasemaid sissekandeid:
