AIAHOOLIKU BLOGI | Ilusa muru plaan: niidukiterad teravaks, väetiselaotur ja muruõhutaja
Nõnda tuli aega targalt kasutada ja lülituda ümber mõttetööle. Ja kuna üks asi, millega ma oma aias endiselt päriselt rahul ei ole, on muru, siis otsustasin, et otsin välja ja panen kirja kõikvõimalikud kasulikud muru poputamise nõuanded, et ilma paranedes oleks paigas kindel tegevusplaan. Jah, eks ma võib-olla olen selles veidi liigagi perfektsionist, aga no mis teha, kui sammal ja margareetad ja kes teab mis muud umbrohud murus mu hingerahu häirivad. Niisiis, plaan.
- Rõõmuga võin öelda, et esimene samm on juba tehtud. Nimelt, muruniiduki terade teritamine. Nüri tera mitte ei lõika, vaid rebib muru. Kuidas aga aru saada, et tera on liiga nüri? Kui tera teeb katsudes näpule veidi haiget, on see piisavalt terav; kui ei, tuleks seda teritada.
- Teiseks, kui niidetud muru pealispind muutub teisel-kolmandal päeval pärast niitmist valkjaks ja lähemalt vaadates on näha, et muruliblede ots pole mitte lõigatud, vaid pigem rebitud, on samuti tera liiga nüri.
NB! Lisaks sellele, et nüri teraga niidetud muru ei näe kena välja, see ka kahjustab muru.
Tihemini ja kogujata
Teine asi, millega see aasta ehk katsetan, on see, et püüan muru niita tihemini ja kogujata, et jätta lühikesed murulibled murule multšiks ja väetada muru muru endaga. See parandab toiteainete kättesaadavust ja pinnase kvaliteeti ning peaks osaliselt asendama muru väetamist. Ühtlasi on see hea koht meelde tuletamiseks, et muru ei tohiks lõigata liiga madalalt — kunagi ei tasu lõigata rohkem kui üks kolmandik muruliblede pikkusest. Samuti aitab kõrgelt lõikamine kuuma suve puhul kaitsta muru kõrbemise eest.
Väetamisest ei pääse
Õnneks saab selle ühendada samblatõrjega ja tabada kaks kärbest ühe hoobiga — kasutan samblaeemaldiga muruväetist. Heaks abiliseks on siinkohal väetiselaotur. Õige aeg muru kevadiseks väetamiseks on aprilli lõpp/mai algus — kui muru on hakanud kasvama ja välimuselt värskelt roheliseks muutunud. Väetis laotatakse soovitavalt kuivale murule. NB! Väetada pole hea otsese päiksevalguse käes ega ajal, mil esineb veel öökülmasid.
Muru tahab õhku
Samuti luban endale, et sel aastal võtan taas ette põhjalikuma muru õhutamise. Üle-eelmisel aastal, kui muru aeraatoriga korralikult üle käisin, oli tulemus hiljem silmaga näha — muru oli terve suve märgatavalt rohelisem ja tihedam.
Mida tähendab muru õhutamine? Õhutamise käigus tehakse murupinda vertikaalsed kuni 5 millimeetri sügavused lõhed ja eemaldatakse eelmisest sügisest maapinnale jäänud surnud rohumass, niitmisjäägid ja sammal, nii et vihma- ja kastmisvesi, õhk ja väetis saavad murujuurtele paremini ligi. Õhutamine aitab murul hingata ja haigusi tõrjuda. Kõige lihtsam on muru õhutada spetsiaalse masina ehk aeraatoriga. Kaabitsrehaga on töö lõputu ning ogadega tallad, mida siin-seal reklaamitakse, on lihtsalt mõttetud.
Elementaarne riisumine
Enne, kui õhutamise aeg kätte jõuab, võtan aga ette mõned põhjalikuma riisumise. Saab suuremast osast vahtraninadest ja muust sodist lahti ning on endale hea trenn. Millegipärast on mul sel kevadel tohutu kihk riisuda, kuigi üldiselt pole ma just suurem rehitsemise fänn olnud. Lisaks sellele, et riisumine annab murule kohe kenama ilme, õhustab see ka murutaimede juurestikku ja soodustab võrsumist ning taimik muutub tihedamaks.
Veel niitmise nüanssidest
Niitmise juures on veel mõned olulised nüansid, mida meeles pidada. Esiteks — millal üldse niitma hakata? Mõistlik on esimene niitmine teha siis, kui rohi on kasvanud 7–10 cm kõrguseks ning esimese hooga võiks pügada maha pool murulible pikkusest. Ja veel — niita tasub iga kord erinevas suunas, kord risti, kord põiki, kord üldse diagonaalis. Niidusuuna vaheldamine aitab vähendada mullapinna tihedalt kokkupakkimist, innustab muruliblede sirget ja püstist kasvu ning annab tulemuseks ühtlasema murupinna.
Aiaelanikud — linnud
Noniih … Aitab küll. Läks kuidagi üldse mitte-blogilikuks targutamiseks. Aga ehk püsivad nii tarvilikud murutarkused paremini meeles. Kuid et blogiradadelt ja aia praegustelt hetkedelt mitte liiga kaugele triivida, siis paar linnupilti ka. Nimelt olen juba päris pikalt üritanud võsaraati pildile püüda, aga on teine nõnda tagasihoidlik ja arglik linnuke, et seni on see täiesti võimatuks ülesandeks osutunud. Iga väiksemagi välgatuse või heli peale on ta vuhinal läinud. Kuid kes kannatab, see kaua elab! Täna õnnestus ka temast lõpuks paar jagamist väärt klõpsu saada. Ja tegelikult pean siinkohal vist metsvindipapat tänama, kes üritas teda iga hinna eest parimate palade juurest eemale peletada ja sellega tema tähelepanu minult ja mu kaameralt eemale juhtis.
Ilmselt ei oska paljud seda toredat tegelast oma aias märgatagi, on teine sedavõrd tagasihoidlik ja maastikuga ühte sulav tegelane või siis kiputakse teda vaid põgusa pilguga õnnistades emase varblasega segi ajama. Nii et hoidke silmad lahti, ehk on ta teiegi aias toimetamas!
Üks huvitav fakt tema kohta veel — tänu suhteliselt lühikesele rännuteele ja ettevaatlikule elulaadile on võsaraat nii pisikese linnu kohta üllatavalt pikaealine — tema elutee võib olla isegi üle 11 aasta pikk.
Punarind
Metsvint
Ja siinkohal ongi paslik otsad kokku tõmmata. Paar sulissõprade klõpsu veel lõpetuseks — punarinnast, kes hooaja lõpuks õppis oksa otsas kõõludes rasvapalle sööma (seni oli ta piirdunud vaid mahapudenenud purude nokkimisega) ning metsvindist, kes aitas mul võsaraadi pildile saada. Ning järgmine kord ehk juba blogilikum ja rohkem näpp mullas jutt.
LOE VEEL:
