Tallinnas Õismäel ühe renoveeritava maja juures kukkus betoonist rõdupiire alla, kui ehitajad sellele toetasid. Niisuguses seisus maju ja rõdusid võib olla palju.
Jutt käib eelkõige 30–50 aastat tagasi ehitatud paneelmajadest, mille rõdupiirded on betoonist ja mida ei ole aastate jooksul hooldatud. Olukord on eriti halb rõdudel, mis on kinni ehitatud kas plastik- või puitraamidega akendega. Seeläbi on tekkinud olukord, kus rõdud ei tuuldu enam piisavalt ning niiske ja soe õhk soodustab terasnurgikute, millega on betoonpiirded ehituse käigus maja seina külge fikseeritud, läbiroostetamist.
Enamikul juhtudel ei ole neid terasdetaile aastate jooksul kordagi hooldatud. Rõdude kinniehitamisel plastikust või puitraamidest akendega toetatakse aknaraam rõdu betoonpiirde peale. Võime oletada, et insener, kes kunagi piirde kinnitusi välja töötas, ei arvestanud võimalusega, et piirdepaneelile tekib tulevikus paarikümnekilone lisaraskus. Kui nüüd siia lisada nõrgenenud teraskonstruktsioon, mis ei suuda ühel hetkel enam piirdeplaadi ja võimaliku aknaraami raskust kanda, ongi õnnetused kerged tulema.
Nagu eespool mainitud, on esimesed sellised piirded juba lahti tulnud ja alla kukkunud, aga õnneks on siiani tegemist olnud õnnelike õnnetustega ning inimesed ei ole viga saanud. Kuid olukord on kahtlemata murettekitav ning lähiaastatel tuleks sellele suuremat tähelepanu pöörata.
See on sõnum eelkõige nii majaelanikele kui ka ühistutele, kes on vastutavad õnnetuste eest, mis nende kinnistuga seotud on. Ühistu juhtide jaoks võib olla see võimalus veenda elanikke maja põhjalikku renoveerimist ette võtma. Õnneks on erinevaid riiklikke toetusprogramme korterelamute renoveerimiseks.

Hannes Kalmus, me teame, et kõige rohkem Nõukogude ajal ehitatud korrusmaju on Tallinnas Lasnamäel, Mustamäel ja Väike-Õismäel. Kas kuskil on seis hullem kui mõnes teises kohas?


Hannes Kalmus

Ma ütleks, et kõige tõsisem on olukord Lasnamäe rõdudega, kuna enamikul Lasnamäe majadel kasutati rõdupiirdena betoonpaneele, mis on küll tugevad, aga väga rasked. Nende paneelide kinnituskronsteinid on aastaid roostetanud ning ei ole kindlasti enam sama tugevad kui ehitamise hetkel. Samas seisus on Õismäe üheksa- ja kuueteistkordsed majad ning osa viiekorruselised. Mustamäel on piirete olukord pisut parem, seal on viie- ja üheksakorruseliste majade piirded tavaliselt kergkonstruktsioonist.
Samas on Mustamäe majadel omad mured – eenduvate rõdude põrandapaneelide olukord on valdavalt halb. Kuna rõdud on aastakümneid lahti olnud, siis aja jooksul on vesi ja lumi betooniga oma töö teinud. Oleme viimasel ajal üha tihedamini kogenud, et kui läheme sellistele rõdudele rõduklaase paigaldama, selgub, et klaase ei ole kuhugi kinnitada. Meie toote puhul on tegemist rippsüsteemiga – klaasid paigaldatakse ülemise rõduplaadi külge. Rõdu paigaldama asudes on aga juhtunud, et kui hakkame avasid puurima, kukuvad laest betoonitükid alla. Rõdu paika saamiseks oleme siis sunnitud kasutama lisamaterjale ning tooma rõduklaasid rohkem sissepoole, kui tellija ehk sooviks, kuid muud võimalust kahjuks ei ole. Nii jääb niigi kõigest 90 sentimeetrit sügav rõdu veel kitsamaks.

Teie firma on aastaid paigaldanud moodsaid raamideta rõduklaase. Mis on nende eelis võrreldes tavaliste plast- või puitakendega?
Rõduklaaside eesmärk on muuta rõdu kasutamine mugavamaks ja pikaajalisemaks meie kliimat arvestades. Rõduklaasid ei ole hermeetilised, vähesel määral vihma, lund ja tolmu pääseb siiski rõdule. Küll aga hoiavad rõduklaasid kinni tuulekülma, vähendavad müra ja hoiavad eemal enamiku sademetest ning ühtlasi kaitsevad rõdukonstruktsioone välismõjude eest. Tänu klaasitud rõdule saab seda pikemalt kasutada alates varakevadest ja lõpetades hilissügisel.
Kindlasti on paljud rõduklaaside omanikud hoomanud, et talvel rõdule minnes muutuvad klaasid hetkeks sooja ja niiske õhu mõjul uduseks, kuid minutite jooksul tõmbuvad klaasid jälle selgeks. On oluline, et rõdu ei püütaks sulgeda hermeetiliselt, sest nii toimub rõdul normaalne õhuvahetus.

Maja Keilas Vasara 6 enne ja pärast renoveerimist ja rõduklaaside paigaldust.

On loogiline, et rõduklaase pestakse aknapesuvahendiga. Aga kas need vajavad ka mingit muud hooldust?
Oleme rõduklaase tootnud ja paigaldanud üle kahekümne aasta, kasutades seejuures pea kõiki juhtivate rõduklaasitootjate süsteeme, tarnides neid Soomest, mis on rõduklaaside disaini, tootearenduse ja kasutamise poolest juhtiv riik maailmas. Alates 2013. aastast oleme turul enda loodud lahendusega, kus oleme ära kasutanud aastakümnete jooksul omandatud kogemused ja teadmised rõduklaaside tootmisest ning paigaldamisest. Arvame ise, et oleme loonud toote, mis on parem kõigist varasematest meil kasutusel olnud lahendustest ning kannatab võrdlust juhtivate toodetega maailmaturul.
Kõige selle põhjal arvame, et meil on piisavalt kogemusi, et hooldada ükskõik millise tootja rõduklaase. Mõned piirangud hooldusele seab varuosade kättesaadavus – mõningaid tootjaid ei ole enam turul, mõningaid varuosi ei ole meil lihtsalt võimalik hankida. Aga nii palju kui võimalik, katsume siiski kohapeal ära teha.
Rõduklaasid iseenesest palju hooldust ei vaja, kuid heaks tooniks võiks pidada nende hooldust umbes iga kahe aasta tagant. Kui spetsialist on rõdu üle vaadanud, saab seda jälle muretult kasutada.

Kas teil on tulnud ette, et peate ära lõhkuma kogu maja rõdud, mis on pakettakendega kinni ehitatud?
Kui maja renoveeritakse tervikuna, lähevad lammutamisele ka kõik kinni ehitatud rõdud. Või ütleme, et 99% kinni ehitatud rõdudest lammutatakse, erandeid ikka leidub.
Renoveerimise üks eesmärk on tekitada maja rõdudele ilus ühtlane klaasfassaad ning vältida olukorda, mida praegu Lasnamäel veel näha võib, kus iga korteri omanik on leidnud talle sobivaima või taskukohaseima lahenduse rõdu kinniehitamiseks. Maja välisilme on aga seeläbi rikutud.
Juhul kui renoveerimise käigus kõiki rõdusid ei klaasita, kehtestab ühistu või haldur reeglid, millistel alustel tohib edaspidi rõdusid kinni ehitada. Näiteks määratakse profiilide värv ja klaaside toon. Eesmärk on siin sama – ühtlustada maja välisilme.
Plastikakende ja puitraamidega rõdude kinniehitamine on ka tuleohutuse seisukohalt ohtlik. Rõdu on siiski mõeldud evakuatsiooniteena ning kui plastraamid rõdul süttivad, on rõdu kaudu inimeste päästmine raskendatud, lisaks võib sulav plastik süüdata allpool asetsevad rõdud.

Millist tööd teil rohkem on – kas nõukogudeaegsetele majadele rõduklaaside paigaldust või töid uute majade ehitusel?
Tänu Kredexi toetustele on viimastel aastatel oluliselt suurenenud tööd renoveeritavate majade juures, teisalt on tänu tublile majanduskasvule olnud tõusuteel ka uute majade ehitus, kus arhitektid kasutavad aina julgemalt klaas-alumiiniumlahendusi. Üldiselt võib vist öelda, et tööd uute ja renoveeritavate majade vahel jaotuvad võrdselt.
Kolmanda suurema grupi moodustavad eraisikutest kliendid nii rõduklaaside, terrassiklaaside kui ka talveaedade projektidega.

Maja Viimsis Roosi tee 8 enne ja pärast renoveerimist ja rõduklaaaside paigaldust.

Kas on mingi kvaliteedi ja seisukorra vahe ka Tallinna ja väiksemate linnade või asulate nõukogude ajal ehitatud majadel?
Tegelikult ei ole olulisi vahesid. Ütleme nii, et aastad ja rooste teevad oma töö igal pool ühtemoodi. Põhimured on samad ja 1970.–80. aastate ehituskvaliteet ühtviisi jutumärkides suurepärane. Samad probleemid rõduklaaside paigaldamisel tulevad ette Tallinnas, Tartus, Rakveres, Paides ja Viljandis.

Mis siis saab, kui rõdud on n-ö väga väsinud?
Meie Tartu projektijuhil on tuua näiteid projektidest, kus ühel juhul olid rõdud nii halvas seisus, et õnnestus veenda projekteerijat kasutama terasraamidega rõdulahendust, mille tulemusena saavad endale rõdud ka esimese korruse elanikud. Teine juhtum oli selline, kus majal ei olnud üldse rõdusid ja tänu terasraamidele said kõik korterid endale rõdud.
Vanade majadega on see häda, et ükskõik kui hästi projekt on kirjutatud, tekib tegeliku renoveerimistöö käigus alati ootamatusi, mida ei olnud võimalik ette näha. Nende probleemide lahendamine ei ole alati odav ja kiire, kuid julgen väita, et ehitaja või peatöövõtja ei kirjuta pahatahtlikult suuremaid arveid, vaid mõned sõlmed on oodatust kehvemas seisus ning nende peale kulub oodatust rohkem raha või ei ole projektijärgne töö mingil põhjusel teostatav. Kui tuleme konkreetselt rõduklaaside juurde, siis võib juhtuda, et töid planeerides paistab betooni seisukord enam-vähem ja midagi ohtlikku silma ei hakka, aga esimese augu puurimisel pudeneb betoon laiali.

Kas nõukogude ajal ehitatud majade rõdud on kindlasti pärast majade renoveerimist turvalised?
Need on kindlasti paremas seisus. Väga oluline on siin see, kes teeb ekspertiisi enne renoveerimise alustamist, kes projekteerib renoveerimistööd ning kui palju ressurssi ja raha soovib tellija projekti alla panna. Renoveerimistööde kvaliteet on tihti pöördvõrdelises seoses projekteerimisele kulutatud rahaga. Mida üldsõnalisem projekt, seda keerukam on ehitajal selle järgi töötada ja töö käigus välja mõeldud lahendused ei ole kindlasti nii head kui insenerilaua taga sündivad.
Kui näiteks eenduvate rõdude betoon on tõesti nii halvas seisukorras, et selle renoveerimine ei ole võimalik või otstarbekas, on tegelikult olukorrale lahendus. Näiteks Rakveres Laada tänaval sai üks korterelamu endale oluliselt suuremad ja avaramad rõdud. Seal lõigati betoonist rõduelemendid ära ning asendati need teraskonstruktsioonil lahendusega. Sama lahendust on kasutatud veel Viljandis Suure-Kaare tänaval ja Põlvas Kesktänaval. Ka Tallinnas on esimesed sarnased lahendused projekteeritud ja loodetavasti varsti töösse minemas.
Pean siinkohal ütlema, et meil Eestis on nende vanade majadega veel suhteliselt hea seis seetõttu, et meil on võimalik Kredexi abiga maju renoveerida. Me tegutseme ka väljaspool Eestit ja näeme, et näiteks Lätis ja Leedus on olukord palju hullem, sest seal ei ole Kredexi-taolist toetusfondi. Lätis on nüüd küll esimesi märke sellest, et asi areneb – meil on seal mõned projektid töös, loodame, et neid tuleb juurde. Leedus on olukord kehvem ning Ukraina-Valgevene suunalt käiakse esialgu siin vaatamas ja õppimas, kuidas asju teha. Ühistute meelehärmiks pean aga ütlema, et vanade korrusmajade renoveerimine läheb järjest keerulisemaks ja tõenäoliselt ka kallimaks. Mida kauem sellega oodatakse, seda keerulisem see tõenäoliselt on.

Malmerk Klaasiumi kontorihoone.



Ehitusekspert Viktor Vaski kommentaar

„Tegin ehitusjärelevalvet ühes Järveotsa tee majas, kus pidi tehtama tavaline remont. Märkasin, et seal oli väga palju omavoliliselt kinni ehitatud rõdusid ja me poleks projekti saanud ellu viia, kui poleks neid n-ö kanalaid sealt maha võtnud. Kui ehitajad hakkasid rõdusid lahti võtma, kukkus üks rõdupaneel metallraamist välja nii, et alumine ots jäi raami külge, aga ülemine serv kukkus tellingu peale ja jäi niimoodi 45-kraadise kaldega lebama ning võis iga hetk alla kukkuda. Uurisime siis neid rõdupaneeli keevitusi ja niisugust pilti pole ma oma 40-aastase ehituspraktika jooksul näinud – kümne millimeetri paksune metall oli pehmeks lagunenud nagu kihiline pirukas. Seda rõdupaneeli ei hoidnud tegelikult enam mitte miski kinni. Pärast hakkasime uurima ka teisi sama maja rõdusid ja selgus, et kogu selle kurja juur on rõdude kinniehitamine plast- või puitakendega. Lahtiste ehk ehitusprojektikohaste rõdude seisukord oli enam-vähem talutav, aga sellised olid vähemuses.

Probleem on selles, et inimesed ehitavad oma rõdud väga rumalalt kinni, panevad sinna ükskõik millist soojustusmaterjali ja rõdul pole enam mingit tuulutust. Enamasti on ka raamide peale pandav veeplekk asetatud halvasti ja tihendita ning vesi leiab tee alla konstruktsiooni sisse. Ütleme, et soojustuseks on pandud kivivill, mis niisuguses olukorras läheb märjaks, tuulutada seda ei saa ning keevitused on kogu aeg niisked ja roostetavad. See oli väga kurb pilt. Kahjuks paljud ei mõtle rõdusid kinni ehitades ventilatsiooni peale, aga tuulutamine peab olema.

Kuna eeldasime, et ka teised sama maja rõdud võivad ohtlikud olla, otsustasime, et kõigi rõdude paneelid tuleb eemaldada ja tellida pädev ekspertiis kõigile rõdudele. Selle ekspertiisi käigus selguski, et enamik kinni ehitatud rõdusid ongi niisuguses ohtlikus seisukorras ja muud ei ole teha, kui kõik need maha lõigata.

See on nõukogude aja lollus, et kattepaneel on metallraami sees, aga metallraam on lahtise poolega väljapoole, nii et vesi pääseb vabalt paneeli ja vinkli vahele. Paneeliga kokku puutuv vesi külmub ja lõhub paneeli.

Need majad on nüüd umbes 40-aastased. Selle aja järel peaks kindlasti tegema tõsise ülevaatuse, mis seisus rõdud on. Praegu on ju hooldusstandardid ka olemas ja normid päris karmid, aga neid lihtsalt ei täideta. Tavaliselt tehakse ekspertiis ainult siis, kui tuleb suurem renoveerimine. Ma mõistan, et ekspertiis maksab, aga see töö tasub ära teha.”

Jaga
Kommentaarid