Arhitektuurifotograaf Maris Tomba: iga foto alus on valgus, sellega koos ka vari

Maris Tomba nimi ei vaja Eesti arhitektuurifotograafia maailmas tutvustamist. Enam kui viis aastat tagasi kogetud läbipõlemine teletoimetajana oli hariduselt valguskujundaja ja telerežissööri jaoks murdepunkt ning ühtlasi ka lahtise uksega lävepakk arhitektuurifotograafia maailma astumiseks. Kuigi Marisel pole EKA tausta ega kõrgharidust fotograafias, toetab kõik varasemalt omandatu seda, mida ta praegu teeb. Loomulikult räägivad tema tehtud fotod enda eest.

Kuidas fotografeerimise pisik sinuni jõudis?

Ma ei oska sellele päris täpselt vastata. Tavaliselt ikka lähisugulased tegelevad fotograafiaga, toimetavad pimikus ja möllavad vannitoas, kaasates järeltulevaid põlvi ning nakatades neid fotopisikuga. Aga minu puhul pole seda olnud. Ma olen ise leiutanud ja mõelnud, kuidas asjad olla võiksid.

Mäletad sa seda, millal esimest korda fotoaparaadi üldse kätte said?

Siin on oma osa minu isal, kes on küll Eestis sündinud ja kasvanud, kuid ema poolt ingerisoome juurtega. Veel nõukogude aja lõpus läks ta Soome tööle. Mäletan neid külaskäike Soome koos emaga — kui palju värve seal oli ja kõik oli nii teistsugune! Ja üheksakümnendate alguses pidi igas kodus staatuse sümbolina olema ju videomakk ning fotoaparaat, eriti kui üks pereliige Soomes töötas. Ühel hetkel võtsin selle fotokaamera ja hakkasin pildistama. Arvan, et ma olin siis umbes üheksa-aastane.

Ja mida sa siis pildistasid?

Kooli ajal, kui oli veel filmiga pildistamine, olin mina see tüütu teismeline, kes pildistas kõike — inimesi, klassi. Ajasin kaameraga taga neid poisse, kes mulle väga meeldisid. Selline seltskonnafotograafia pakkus mulle huvi. Ka hiljem olen kõik kursuse peod ja koosviibimised ning teatriprojektid jäädvustanud. Kogu aeg oli mul fotoaparaat kaasas.

Milline on olnud Sinu teekond arhitektuurifotograafiani?

Alguse sai see tegelikult juba kaugemalt ja on olnud pikem teekond. Kuna ma olen lapsest peale ehitusvaldkonnas tänu oma isale ninapidi juures olnud ja temaga ehitusplatsidel kaasas käinud, siis sellest tulenevalt on mind ehitusobjektid ning ruum alati paelunud. Esimene valik oli fotograafia, kuid see oleks nõudnud sel ajal perelt liialt suuri väljaminekuid.

Lisaks on mul hästi suur teatripisik ja see on ka põhjus, miks ma otsustasin valguskujundajaks õppida. Minu peas vasardas mõte: „Ma pean saama teatrisse! Kasvõi koristajaks!“. Oma sihikindlusega pääsesingi 2000. aastal Viljandi Kultuuriakadeemiasse valguskujundajaks õppima. Ja see oli vägev. See on suuresti kujundanud mind selleks, kes ma olen ja mis ma olen. Foto ongi ju valgusega joonistamine. Valguskujunduse õpe põhines lava- ja ruumikujundusel. Sealt saadu on minu igapäevase elu A ja B — töötan ju ruumiga igapäevaselt. Teise kõrgema hariduse omandasin veel Tallinna Ülikoolis, õppides audiovisuaalset meediat –lahti seletades tele-, raadio ja filmirežiid. Oma vaimu erksuseks ja inspiratsiooniks olen küllalt sage, ent väga valiv teatri-, kino- kontserdi- ja muuseumikülastaja. Vajan arhitektuurifotograafias edasiliikumisel oma ellu erinevate meediumide loomingut.

Meenuta palun oma esimest tööd arhitektuurifotograafina.

See juhtus viis aastat tagasi kevadel. Siis oli murdepunkt. Mul oli võimalus osaleda konkursil, kus üks ettevõte soovis tehtud töödest portfooliot. Objektid asusid Eestis, Soomes, Rootsis ja Lätis. Sel ajal töötasin ma veel teles ja hoolimata sellest, et ma käisin samal ajal fotograafiakursustel, ei olnud mul veel mingisugust portfooliot oma „käekirjast“ neile näidata. Olin olukorras, kus pidin selle esitama loetud tundide jooksul. Õnneks oli sel päeval selge, päikesepaisteline ilm. Tegin pilte tunnetuse pealt, kuidas nad minu arvates peaksid vormistatud olema, omamata seejuures mingisugust spetsiaaltehnikat, mis mul praeguseks hetkeks olemas on. Ma lihtsalt tegin pildid, mis mulle tundusid ilusad ja mis võiksid müügipiltideks sobida. Ja ma sain selle töö! Kusjuures, need esimesed pildid on tänaseni ühed ilusamad ja erilisemad.

Pärast seda läks kõik suure hoo ja pauguga lahti. Ja see teekond on olnud nii äge! Sel hetkel tundsin ma päriselt ka, et see on just see, mida ma tahan teha. Varasem töö televisioonis oli mu ära murdnud ja väsitanud. Olin täielikult üle töötanud.

Kas Sa puhkusereisidel ka pildistad või jätad fotoaparaadi pigem koju?

Fotoaparaat on tähtsam kui kõik mu seelikud, pluusid ja kingakesed. Minul on ikkagi raske seljakott ning reisidel ukerdan ja pildistan. Õnneks on elukaaslane sellega harjunud, et ma jälle kusagile toppama jään. Pildistamine on minu jaoks kunstiline eneseväljendus ja väga meditatiivne ning rahustav tegevus. Reisidelt tulles olen väsinum, kui sinna minnes, kuid see on isiklikuks arenguks väga vajalik. Ma lihtsalt ei oska ega malda kuskil rannas vedeleda ja aega surnuks lüüa.

Kas Sul on ka meelispaiku või lemmikobjekte ning -interjööre, mida Sa ikka ja jälle pildistad?

Võib-olla kaasaegsed hooned. Aga see, mis on vaimustanud või meeldinud, on õnneks pidevas muutumises. Ma ei ole selline, kes vanasse kinni jääb. Kuigi vahel vanad asjad uues kuues on väga ägedad. Näiteks Lutheri Masinasaali hoone, mis on saanud täiesti uue hingamise. Mulle meeldib vorm, värv, valgus, vari ja materjal ning kui need omavahel sobivad, siis ma pildistan. Vahel võib see olla esmalt mittemidagiütlev objekt, aga see lihtsalt kutsub pildistama.

Iga foto alus on valgus, sellega koos ka vari. Igal juhul eelistan ma päikesevalgust. Valgus teeb pildi ruumiliseks ja annab emotsiooni. Näiteks eksterjööri puhul mängibki suurt rolli valgus — kus on vari, mis seal mängima hakkab. Hall ilm teeb küll pildistamise lihtsaks, sest pole sügavaid varjualasid ja eriti ülevalguses helealasid, kuid halli ilmaga on objekt lame. Mulle hall ei istu. Pole minu stiil. Elus peab ikka vürtsi olema.

Ka siseruumides püüan väljast tulevat valgust pildi jaoks ära kasutada. Küll aga tuleb siseruumis enamasti kasutada ka lisavälku. Kuid mitte alati. See ikka oleneb olukorrast, ruumist, vajadusest, võimalusest.

Kuidas protsess Sinu ja kliendi vahel välja näeb?

Enamasti tellitakse mind minu käekirja tõttu ja klient laseb mul ruumist ja olukorrast inspireeruda. Kuid enne seda on siiski hästi oluline kliendilt võimalikult palju märksõnu kätte saada. Püüan alati enne pildistamist tellijalt võimalikult palju infot kätte saada: mille jaoks neid fotosid on vaja, mida soovitakse konkreetselt esitleda? Kui on vaja valgustit pildistada, siis mu tähelepanu ja rõhuasetus on sellel, kuidas see valgusti ruumis või keskkonnas mängib. Või kui on seina- või põrandamaterjalid, siis on jälle teistmoodi. Aga ma samas ei lase ka sellel ennast kammitseda. Ka sisearhitekti, arhitekti ja ehitaja soovid ja vajadused on väga erinevad. Näiteks ehitajatel on vaja rohkem suuri üldplaane, et näidata mastaapsust ja võimsust. Sisearhitekti jaoks on olulised näiteks nurgad, detailid, lähikaadrid ja see, kuidas mingi perspektiiv mängima hakkab.

Kuidas saada häid kaadreid?

Kuna ma olen õppinud lugusid jutustama ja emotsioone suunama, siis sellest ei pääse ma ka oma praeguses töös. Valminud galeriid on enamjaolt nagu filmidki: üldplaan, keskplaan, suur plaan, vahel makro. Objektist on vaja saada üldvaateid, et näha ja näidata, millega tegemist, milline on keskkond, seejärel keskenduda juba detailsematele vaadetele.

Pildil peab olema dünaamika ja kindlasti läbi mõeldud kompositsioon. Hea, kui foto pole lihtsalt kaader. Tore, kui kaadrisse saab lisada ka humoorikaid võtmeid ja dialoogi ning vastandumist. Dialoog ruumiga on väga oluline. Mulle meeldib mängida tekstuuride ja vormidega. Võib tunduda, et arhitektuuris on huumori ja dialoogiga vähe tegemist, sest ruum on ju staatiline, kalk, külm. Küll aga saab erinevate rakurssidega mingeid elemente omavahel „vestlema“ panna ja sealt võib tulla kontrastseid, mõnevõrra ootamatuid pildi sisekõnelusi. Arhitektuurifotos võib olla elulisi emotsioone: surutus, kurbus, lootus, rõõm, vapustus, õõv, üksindus, nostalgia, soojus, armastus…

Arhitektuurifotograafias on väga palju tegemist ka puhta juhuse ja hea õnnega. Kuna ma drooniga taevavaateid ei tee, siis tuleb enda jalgadele valu anda. Võimalusel turnin katustel, küsin vastasmaja rõdul suitsetavatelt härradelt luba nende rõdule pääsemiseks, et pildistada mind huvitavat objekti jne. Tuleb olla julge ja pealehakkaja. Oluline on idee. Niisama pole mõtet klõpsida.

Kas vahel on olnud ka olukordi, kus Sa tunned, et ruum ei inspireeri ja fotod tulevad väga raskelt?

Kõige kohutavam on minu jaoks see, kui mind saadetakse tegema reklaami tarbeks ilupilte, kuid ruum või objekt tervikuna ei ole korrastatud. Inimestel on arvamus, et „Sa ju teed selle Photoshopis korda”. Mõnel juhul olen soovitanud, et kui tahate ilupilte valmis asjast, siis tellige need 3D-meistritelt. Kuigi ma alati rõhutan seda tellijale üle, et reklaamfoto tarbeks peab kõik viimse detailini valmis ja korras olema. Sageli ollakse arvamusel, et fotograaf on see, kes puhastab, ehitab ja eemaldab. Kuid fotograafia on pigem ikka jäädvustamine, mitte koristamine ja joonistamine. Loomulikult veedan väga palju aega faile arvutis töödeldes. Viimistlen kaadreid väga detailselt. Kuid sellel on oma piirid.

Sa oled teinud ka mõned isikunäitused. Kuidas Sa nendeni jõudsid?

Ma olin ennast hästi pikalt otsinud ja väga tore on see, et mul tekkis äratundmisrõõm sel hetkel, kui hakkasin fotograafiasse süvitsi sisse minema. Minu esimene isikunäitus oligi nii-öelda statement ja tõestus nii iseendale kui ka teistele: „Siin ma nüüd olen ja siia ma nüüd jään!“ See mõte näitusest tekkis paljuski ka sellest, et olin lõpuks leidnud enda jaoks selle õige asja, millega tahan tegeleda.

Kuidas Sa hindad Eesti arhitektuurifotograafide taset?

Neid on tegelikult väga vähe, kes minu arvates on arhitektuurifotograafid. Aga nad on ka väga head! Loomulikult tuleb palju juurde neid, kes soovivad sellesse valdkonda siseneda. Ja kohe on ka näha, kas selles inimeses on potentsiaali või mitte. On ka neid, kes väga püüavad, aga kellel on asjade nägemise ja vormistamise oskused tegelikult nõrgad. Aga üldiselt ma tunnen, et Eesti arhitektuurifotograafide vahel on mõnus konkurentsitunne.

• Intervjuu ilmus esimest korda Lincona ajakirjas.