AIAHOOLIKU BLOGI | Pilguheit võõrastesse aedadesse ja herilasehävituskokteil
Ääremärkusena aedade teemale pean märkima, et ka Suure-Jaani ise oli positiivne üllatus — armas ja kenasti korras ning kohvikus “Arturi juures” oli kiire ja mõnus teenindus ning söök maitses hea! Kõht head ja paremat täis, võtsime suuna esimesele sihtpunktile, Asu talule. Veebist vaadates tundus, et tegu on ühe üdini armsa ja toreda kohaga (rääkimata sellest, et perenaisel on igavesti uhke kass!), lisaks ahvatles see, et talu püsilillekollektsioonis on põhirõhk päevaliiliatel (minu kirg nende vastu paistab aastatega aina kasvavat). Kartsin küll pisut, et äkki on kohapeal väga suur tunglemine, kuid õnneks oli meie saabumise ajal üsna vaikne ja nii sai peenarde kohal päris rahulikult õhata ja ohata.
Asu talu aed on imeline juba esimesest sisseastumishetkest peale. Kahele poole sissepääsuteed sätitud kivised peenrad, kuhu on flokside ja päevaliiliate vahele pikitud kauneid kukeharju, põnevaid okaspuid ja kõikvõimalikke muid toredaid taimi, on lihtsalt võrratud, ning imetlemist ja avastamist jagub seal päris kauaks.
Fotol: Päevaliiliad “Melinda” ja “Strutter’s Ball”
Ja siis aed ise! Tuubil täis erinevaid õitsejaid! Meeletu valik päevaliiliaid ja flokse ning nende keskele toredasti sätitud marjapõõsad ning sissetulijaid tervitamas väike uhke vesiroosiga tiik. Mõnusalt segasummane ja kodune, just selline nagu mulle meeldib.
Ja Asu talus sain kinnitust ka mõttele asendada oma värava äärses peenras kivikirikud mägisibulatega. Ka seal oli maja ääres kuumas kohas peenraäär mägisibulatega tipitud ja paistis, et nad tundsid end seal väga hästi ning nägid igati toredad välja.
Ja siis loomulikult kõik need päevaliiliad! Üks kaunim kui teine ja nii uhked, et pildistamine ununes kõige selle õhkamise kestel sootuks. Mõni siiski jõudis pildile, ja kui nüüd päris aus olla, siis kaks tükki tulid ka koju kaasa.
Hmm … Tundub, et läksin selle Asu talu üle õhkamisega nüüd nii pikale, et teine talu jääb järgmiseks korraks. Aga ehk nii ongi hea — on varsti taas põhjust toreda päeva pilte sirvida ja teiega parimaid muljeid jagada. Aga enne kui klaviatuuri rahule jätan, tahtsin veel mainida nippi, mille just nimelt sealt järgmisest talust herilaste peletamiseks kaasa sain. Nii palju kui kõik ka pooleks lõigatud pudeli ja sinna sisse suvalise magusa joogi tegemise süsteemi või siidris immutatud nõudepesulappide või veega täidetud kilekoti nippi ei kiida, pole need minu aia herilaste ja vapsikute puhul teps mitte toiminud. Vaid mõni üksik ullike on lasknud end ninapidi vedada. Kuid seal teises talus olid naisterahval, kes kooke pakkus, purgid ja pudelid herilasi tuubil täis ja ma ei saanud jätta uurimata, mida imet ta sinna paneb, et nad kõik lõksu langevad. Tuli välja, et saladuseks on tuhksuhkur. Tavaline suhkur ei pidavat toimima. Kodus sai kohe järgi proovitud. Pudel pooleks, põhja segu moosist, rummist ja puult pudenenud õunte tükkidest, ülemine pool pahupidi peale tagasi ning august sisse korralik kuhi tuhksuhkrut (nii et augu ääred ka tuhksuhkruseks saavad ja “rada” need triibulised nuhtlused otse õigesse kohta juhatab). Servad kleepsuga kinni ja toimib nagu võluväel! Eriti heaks läheb asi siis, kui kogu segu on paar päeva kuuma päikese all käärinud. Meelitab lõksu isegi vapsikud!
Ja olgu, et oma seekordset pajatust mitte sedavõrd õõvastavalt lõpetada, siis punktiks pilt hetkelemmikust mu enda aias — loomulikult on taaskord tegemist päevaliiliaga. Seekord kaunite valgekirjude lehtede ja hõõguvoranžide õitega ruuge päevaliiliaga “Kwanso Variegata” (ka tema on saadud eelmise aasta toreda rohevahetuse käigus, nii et veelkord tänu toonasele lahkele istikujagajale!). Tegelikkuses on ta õied veelgi erksamad kui pildil, nad tõesti lausa hõõguvad või helendavad.
LOE LISAKS:
