Maarit Murka (36) meenutab, et nad otsisid elukaaslasega endale kodu ligi kümme aastat. Vähemasti alguses oldi avatud erinevatele variantidele ja kaaluti kõikvõimalikke paiku Eesti eri nurkades. Lõpuks langesid kaugemad kohad ära ja mõttes sai paika pandud, et pealinna sõiduks võiks kuluda maksimaalselt tund. Kümne aasta jooksul komistati sadadele perspektiivikatele majadele. Muu hulgas jäi neile silma kehvas seisus endine KGB suvila Tallinna külje all. Maja oli mitu korda oksjonitel käinud ja selle ostmisest polnud keegi huvitatud. Nimelt oli maja absurdselt suur ja seda saatsid rohked piirangud, rääkimata hoone õnnetust seisukorrast.

Tööpindadest ja ühest kunstiprojektist ülejäänud prussidest sai kokku pandud ajutine köögimööbel.

Maarit usub asjaolude kokkulangemisse. Just enne maja ostu viibis ta sõjamuuseumi projekti raames Afganistanis, kus käis langenud sõdurite perekondade toetuseks maalimas. Maarit ütleb, et Afganistani õiget palet ta ei näinudki, vaid veetis oma aja n-ö sõdurite riigis. Võimalik, et sellises tehiskeskkonnas viibimise kogemus pani ka hiljem Eestis militaarse hõnguga suvilat pisut kodusema pilguga vaatama. Maja meetripaksused välisseinad ja selle ajalugu saatev saladuseloor mõjus Maaritile hoopis paeluvalt, pealegi on teda alati vaimustanud teistmoodi arhitektuur. Ka 400-ruutmeetrine pindala ei hirmutanud, sest teadagi vajavad kunstnikud oma asjade ladustamiseks palju ruumi. Praeguses sisekujunduses kohtab pea igal sammul uuemaid ja vanemaid teoseid.

Kuigi hoone ajaloo kohal hõljub saladuseloor, reedavad tsaariaegsed punased tellisseinad ja nende lapitud kohad, et nõukogude ajal ehitati maja ümber ja muudeti planeeringut.

Nii maal kui ka linnas

Kuigi Maaritit on harjutud tituleerima eelkõige maalikunstnikuks, on tema ampluaa palju laiem. Hüpperrealistlike maalide kõrval teeb ta hoogsalt graafikat ja installatsioone. Maariti jaoks on igasugune kunst ja sellega seotud tegevus oma olemuselt ruumikeskne. Kui uurin, kas kunstnikuna on inspireerivam elada maal või linnas, vastab Maarit, et tema vajab enda jaoks mõlemat. „Kui paljud arvavad, et kunstnikul on ükskõik, kus loominguga tegeleda, siis maastikumaalija ehk leiabki enda ainest loodusest, kuid kaasaegsel kunstimaastikul aktiivne olles on vaja just linnakeskkonda, mis sind ärritaks ja aitaks päevakajalistel teemadel kaasa mõelda. Teisalt kui viibin ainult linnas ja kogen ainult neid ärritavaid faktoreid, mis väikeses koguses inspireerivad, siis on lõpuks ikkagi vaja ka balansseerivat ja energeetiliselt head tagalat,” selgitab ta. Maarit veedab enamiku aega linnast väljas, kus kolmeaastasel tütrel on hea kasvada. Talviti, kui maal olemine läheb halliks ja nukraks, tuleb jälle aeg-ajalt linna avastamas käia.

Küttevärki rajades tuli maapõuest välja hunnik kive, millest sai maastikukujunduse osa: kiviktaimla ja vahva liumägi.

Looduse keskel elamise kohta oskab kunstnik nimetada tohutu hulga plusse: see on koht, kus elada ümbrusega kooskõlas ja teha asju, mida muidu ei teeks. Näiteks võib end unustada binokliga linde vaatama või maalida öösel kella kolmeni, sest loodus annab rohkesti energiat. Ent kunstnik mõtiskleb, et ta ei oska seda kõike piisavalt nautida, sest püsimatu hingena ei suuda ta paigal olla ja tunneb kogu aeg vajadust midagi teha. Aeda värvida, taimi istutada, koristada või välja mõelda midagi uut, mis tegemist vajaks. Ajast hakkab kahju ja molutamine ei ole tema teema. Õnneks majas ja aias tegevust jagub, Maarit on suure aia kõikvõimalikke taimi täis istutanud. Paadunud perfektsionistina lisab ta muidugi, et aed ei ole veel kaugeltki valmis.

Maariti loomingut kohtab peale interjööri ka aias.

Militaarse hõnguga interjöör

Mis puutub sisekujundusse, siis seegi ootab veel valmimist. Maja väline pool on küll täiesti korrastatud ja pool maja juba sisustatud, kuid palju asju on veel vaja ümber teha või täiendada. Sellegipoolest tunneb ruumis ära kunstniku iseloomuliku käekirja, mis on talle omases vaimus interjööri üle kandunud. Enamikus tubades domineerib puhas monokroomne koloriit, mida täiendavad minimalistlikud, kuid jõulised jooned. Tajuda võib ka pisut aukartust äratavat militaarset hõngu, mis on samamoodi alati Maariti loomingut saatnud.

Enamikus tubades domineerib puhas monokroomne koloriit, mida täiendavad minimalistlikud, kuid jõulised jooned.

Sellest, mis kunagi KGB-le kuulunud majas täpselt toimus, ajalugu vaikib. Isegi hoone vanusest ei tea keegi midagi, sest sellega on seotud palju salastatud infot.

Seinu krohvivatele abilistele tuli esialgu üllatusena, et krohv jääbki viimistlusmaterjaliks ja peenpahtlit, värvikihti ega tapeeti sinna peale ei tule. Suurem osa elamist ongi mähitud pehmesse halli tooni.

Interjööris säilitati, mis säilitada andis. Köögis ja ateljees kohtab tõenäoliselt tsaariaegseid punased telliseid. Kujundus sündis olude sunnil, jupp jupi haaval. Paljudes ehitustöödes sai ise käed külge pandud ja remonti tehes õpitud. Eeskujuks ei olnud niivõrd sisustusajakirjad ega konkreetsed stiilid, kuivõrd omaenda sisetunne. Teadlikult on jälgitud üksnes seda, et suuremate ja väiksemate objektide vahel tekiks tasakaal ning proportsioonid oleksid paigas.

Paljud asjad elamises on meisterdatud käepärasest materjalist. Esiku peeglialus valmis köögi töötasapinnast järele jäänud puit- plaatidest.
Majasse ei suhtu kunstnik kui kohustuslikku eluasemesse, kus terveks eluks argirutiini takerduda. Maarit ütleb, et kui peaks soov tekkima, võib siia kunagi luua hoopis kunstnike residentuuri või miks mitte ka vanadekodu. „Kunagi ei tohi asjades liiga kinni olla ja kui vajadused muutuvad, võib alati muuta ka oma elu ja keskkonda,” usub ta.
Jaga
Kommentaarid