Kuidas kontrollida puurkaevu kvaliteeti?
Veeanalüüs
Veeanalüüsi põhjal saab puurkaevu kvaliteeti kontrollida asjatundja. Eri kihtide vee keemiline koostis on erinev ning analüüsi tulemusi võrreldakse läheduses asuvate varem rajatud puurkaevude vee omadega. Keemilise koostise erinevus on märgatav siis, kui kaevuga on avatud projektis ettenähtust erinev veekiht või on eri kihtide veed kaevus segunenud.
Staatiline veetase
Veekihi staatiline tase on suhteliselt püsiv ja iga kihi puhul teada. Selle alusel saab hinnata, kas avati õige veekiht. Mõnel pool võivad aga eri veekihtide tasemed olla lähedased. Kui eri veekihid on segunenud ehk kokku lastud, jääb staatiline veetase selle kihi tasemele, mille staatiline veepind on kõrgemal. Sellisel juhul ei saa staatilise veetaseme põhjal järeldusi teha.
Puurkaevu tootlikkus
Kui kaev annab palju vett, ei tähenda see seda, et kaev on kvaliteetselt ehitatud. Nagu eelpool mainitud, sõltub puurkaevu tootlikkus veekihist, mille ta avab, ent mitte üksnes sellest. Oma mõju avaldavad ka kaevu läbimõõt, puurimistehnoloogia, filtri ehitus ja materjal, tootlikkust suurendavate reagentide kasutamine ja ka puhastus- ja proovipumpamisseadmete jõudlus.
Sügavuse mõõtmine
See on kõige lihtsam viis kontrollida, kas puurkaev on ehitatud projekti järgi. Mõnemeetrine erinevus rolli ei mängi — täpne puurimis- ja manteldamissügavus määratakse puurimistööde ajal tegeliku geoloogilise läbilõike järgi. Sügavuse mõõtmiseks kasutatakse trumlile keritud linti, mille sentimeeterjaotised võimaldavad veetaseme asendit mõõta väga täpselt. Analoogseadmed annavad sondi vettejõudmisel nii heli- kui ka valgussignaali. Puurkaevu sügavuse mõõtmine näitab siiski vaid sügavust, kaevu tarindi kvaliteeti pole selle järgi võimalik hinnata.
Geofüüsikalised meetodid võimaldavad uurida maakoha geoloogilist ehitust ning mitmed neist on kasutusel ka puurkaevu kvaliteedi kontrollimiseks.
γ-karotaaž on kivimikihtide γ-kiirguse registreerimine puurkaevu lastava sondi abil. Et see kiirgus on eri koostisega kivimitel erinev, võimaldab saadud tulemus hinnata geoloogilist ehitust puurkaevu paigas. Paremini ilmnevad vettandvate ja -pidavate kihtide erinevused, võimaldades seega näiteks otsustada, kas filtrid on pandud õigele sügavusele.
Kavernomeetria puhul kasutatakse ka puurkaevu lastavat sondi. Sond loeb üles puurkaevuõõne õnarused ja kitsused, võimaldades üsna täpselt määrata puurkaevu eri osade läbimõõtu, manteltorude paigaldussügavust, nende liidete asukohti ja kvaliteeti.
Vooluhulga mõõtmine toimub tiivikukujulise sondiga, mille abil tehakse kindlaks, millistest sügavusvahemikest vesi puurkaevu siseneb. Selleks pumbatakse väikese jõudlusega süvapumba abil kaevust vett, tõstes samal ajal tiiviksondi aeglaselt puurkaevu põhjast ülespoole ja mõõtes pidevalt tiiviku pöörlemiskiirust. Selle meetodi abil on võimalik avastada manteltorude lekkeid või puudumist ning ühtlasi hinnata torutaguse isolatsiooni veepidavust. Puudulikule isolatsioonile viitab suhtleliselt suur sissevooluhulk puurkaevu manteltoru alumise otsa juures.
Puurkaevuõõne videolindistus on kõige parem kvaliteedikontrolli meetod. See võimaldab puurkaevu sisemust näha. Kaevu lastakse kaabli otsas olev kaamerasilm ja mitme valgustiga sond. Aparatuur määrab automaatselt ka kaamera hetkesügavuse. Peale veetasemete ning manteldus- ja puurimissügavuste määramise saab videopildil jälgida ka vee liikumist kaevus, leida manteltorulekkeid ja filtriummistusi, hinnata torutaguse isolatsiooni kvaliteeti, torude, filtrite sisepinna seisundit ning kaevuseina kivimikoostist.
Kuigi puurkaevu põhjalik kontroll toob tellijale lisakulutusi, on kvaliteetne joogivesi mitu korda tähtsam. Nii et kui on vähegi kahtlus, et kaev vajab ülekontrollimist, siis on mõistlik seda teha.
Allikas: käsiraamat “Omaveevärk ja omakanalisatsioon”, Ehitame kirjastus
LOE LISAKS:
